BlackMagic 2338

Hei hei hei! Umbes nagu Allegro ostmiseks tegin äkkreisi Inglismaale, siis möödunud nädalavahetusel tegin samasuguse äkkreisi Saksamaale, et ära tuua üks Mini! Ja nüüd on see tehtud. EI, ma ei toonud Mini endale, vaid olin transport sinna ja saateauto. Aga taaskord üks magamata nädalavahetus, hea motivatsiooniüritus ja eriti hea on see, et mulle ei läinud see suurt midagi maksma - ainult mõned näksid ja energiajook. Olen kirjutanud reisijuttu ja üks jupp on veel kirjutada. Blogi mõttes lähen lihtsama vastupanu teed ning panen siia lingi - mis ma ikka kaks korda kirjutan.

Jutt reisi kohta on selles teemas (scrolli natuke allapoole, alguses on "eelmäng"):
kliki siia

ja olemas on ka PILDIGALERII

ja olge pehmed!

Mini ja Seelik

Kui Uku, Janno ja Klarika Maanteemuuseumisse jõudsid (pilt ka seal tehtud), olid teised ennast eelmisest päevast kaineks maganud ja juba halliks oodanud ning Miniklubi kokkutulek anno 2008 jäuras poole peal. See tingis kahjuks selle, et Janno ja Uku autode meediakajastus jäi napiks samal ajal kui teised särasid nii reedeõhtuses reporteris kui ka esmaspäevases Postimehes. Aga polegi hullu! Minide ja minilistega koos sõitmise boonusena võib nimetada muuhulgas seda, et põnevaid juhtumisi leidub igasse tundi. Näiteks juba teel Tartusse lausvihmas lekkis Janno SiniMini esiklaasi tihend, Tartus Zeppelini parklas leidis rakendust Allegro põhjatusse pagasiruumi (compared to a Mini) peitunud remonditöökoda kui mootori kinnitusvarrast kinnitada oli vaja. Leidnud maanteemuuseumis hingesugulase teehöövli roolist ja istunud LAZ tüüpi bussis, otsustasid usinad seltsimehed pildistada Minisid muuseumi hoovi peal ning Margus sebis ära Helga, kes vähese moosimise peale värava lahti teha lubas. Juhtus see, mis näha ülemisel pildil ja rohkemgi veel.

Edasi sündisid äärmiselt optimistlikud plaanid minna sööma ja ujuma. tegelikkuses ei jõutud kumbagi. Põnevama poole pealt peab mainima vana postimaanteed, millel ülesallavasakuleparemale liigeldes tundsin röömu Austin Allegro Hydragas tüüpi vedrustusest ja õõtsa-õõtsa stiilis sõidust. Nähes igast küljest kardilise juhitavuse ja mugavusomadustega Minisid ees põrkumas, muhelesime ajutiselt kaardilugejaks tulnud Karliga habemeisse ja tegelesime tõsise cruiisimisega. Teisisõnu, kui iganes kehva tee ka poleks, ei jäta minu tubli Allegro mind hätta. Ainult teravates ja väikestes aukudes annab tunda see, mille Varssavis ära lõhkusin. JA no siis koliseb ikka mehiselt - eriti treppis kruusateel. Aga tagumikus jällegi seda ei tunne. No ja ruumikusest me ei räägi :) Läbisime emotsioonivabalt Põlva ja ostsime õhtuks söögivarusid Räpinast. Nostalgiliselt meenutasin, kuidas 210 ADK ninaots on pärit Põlvast 151 OAB küljest ning kuidas aastal 2002 seda lammutamas käisime seal.

Reisi kõige hullemaks pommiauguks osutus Värska. Lootus leida süüa oli suur, kuid söögikohti oli üks. Pool sellest söögikohast oli suletud ja teine pool ei soovinud paarikümnepealisele seltskonnale süüa anda = raha vastu võtta. Ütleme nii, et kuni teenindada ei soovita, siis depressiivsus sellest eestimaa väikelinnast ei kao. Bensiinijaam nagu poolas, ainult et kaardimakset pole ning toidupood, kust salatit ei saa, sundisid meid kiiruga seda linna hülgama. Võiks ka tagasihoidlikult öelda, et sai tühja pandud, aga seda õnnelikum oli maabumine Nohipalu Mustjärve ääres laagripaigas. Valgejärve ääres polnud vaba pleissi. Siinkohal peab komplimentima RMK-d, kes selliseid toredaid ränduripesi provaidib ja teisest küljest Erikut, kes need välja sebis. Järv oli nagu koola, ainult rumm puudu ja metsaalune igati tervislik. Kuivõrd Värskas süüa ei saanud ja halb tee natuke masendust oli tekitanud, siis ei jäänud muud üle, kui kõhud täis juua. Väikese ujumise, memoturniiri ja mõningase koguse alkoholi järel mattus Nohipalu metsaalune nohinasse, et hommikul Minilised taas tegusasse päeva juhatada :) Mina ei viitsinud telki püsti panna ja mu hotelliks oli kollane koletis!

hommikupäike küpsetas varakult üles ja kuna alkot ka väga palju ei joonud, olin tegemist täis. Hommikune karge ja värskendav ujumine, mõningane tuimapanemine ja teekond võis taas alata. Essa siht oli Setomaa muuseum, kus ka kohalikku toitu sai manustatud. Värskast läbi sõit oli endiselt masendav. Muuseum oli äge, seike hubane. ah ja kes tahab koera, siis seal on üks nunnu koerake, kes kodu otsib. Hobune ja kitsed on ka, aga nemad kodu ei otsi. Ja vobla saab osta. ja muudki. Nii selles muuseumis kui ka mujal on õnn olla üliõpilane (va Piusa koopad, need sakivad) ja 1 EUR maksvad piletid lunastavad sissepääsu sellesse kultuurilisusse.

edasi mõõtsid autorattad hunnikud maanteid, millised lubasid veenduda piirijärjekordade probleemi jätkuvas aktuaalsuses, eestimaa kehvas suusailmas ja selles, et pikk pikk miniderivi on mõnus. Nii sel toredal pühapäeval kui ka laupäeval jätkus meie teekonda veel mitmeid pause, mis seisnesid alt ära lennanud ratta otsimises metsa alt, gaasitrossi kinnitamises, õli lisamises kui ka sõidu pealt aknast välja lennanud kaameraaku otsimises. Õnnetused olid õnnelikud ja kadusid ei esinenud. kui välja arvata vabatahtlikult loobunud...

Piusa koobastes kohtasime taas nõmedat Eestimaist teenindust, mis seisnes üliõpilase pileti puudumises ja "meil on suur grupp tulemas" jutus. Kuigi ega seal midagi vaadata ei ole ja maa all viibitakse maksimaalselt 10 min - siis on ka kõige pikemate juhtmetega tüübil kopp ees. Põhjus lihtne - sind lastakse kuhugi "rõdule" kust saad natuke koobast vaadata ja siis jalutad metsa all ning ongi vsjo. Ringi tuuslata nagu muiste - enam ei saa. Aga noh, nüüd on ära nähtud need koopad ja ise-enesest on tegemist väga vahva nähtusega. Sealt edasi Võrru sööma ja siis läks ka ilm ilusaks - enne sadas pidevalt.

Reisi lõppedes näitab odomeeter 50 370 miili läbisõitu ning sooritades kerge matemaatilise tehte algnäiduga 49 896 miili, saab tulemuseks reisi pikkuse 474 miili = 759 km .. Mina kulutasin selle sõidu peale kütust 51 liitrit, mis annab kütusekuluks 6,7 liitrit sajale.

Pilte sellest üritusest saab vaadata : http://usku.planet.ee/minikokkutulek/

heroes never die ... they just reload

kui ma blogimist alustasin, siis tahtsin siia kirjutada, et asju enda jaoks selgeks saada ja uuesti leida endas see miski, mis aegade jooksul kaduma jäi. blogimine mind selles suhtes palju ei aidanud, siin ma lihtsalt sain ennast väljendada ja kirjutada varjatult asju, mida tegelikult karjuda oleksin tahtnud. Küll aga tõi selguse Hispaania reis kahe neiuga, mis näitas mulle, et elu nii jätkuda ei saa ja asi on perses. Viimase tõuke andis mõnes mõttes Kaupo, kui ta ütles, et minu haigused ei ole ilma sallita käimisest. Mitte et see mind üllatanud oleks, aga kui juba teised märkavad... Igatahes teema on see, et ma kolin Soome. Kuu aja pärast. Ja nii ongi. Kõige raskem on teha otsust, aga tegelikult on kõik okei ja kui otsus on tehtud, siis hakkab juba ainuüksi mõttest kergem... mõnest asjast on kahju ka, aga üldiselt ma jään ehk ellu ja see on olulisem nendest, kellest ja millest kahju hakkab... Aga targem on lahkuda siis, kui kõik on ikka ja veel hästi, siis jäävad kõigest head mälestused. Triibik jääb ka maha, kuid leian (leidsin) talle juba hea uue peremehe.

Eppur si muove

Lisaks sellele aastaid veninud Austini projektile venis tänu sellelesamale "meistrimehele" ka mu teine ettevõtmine - Opel Omega A 2.6 automaat 1992 aastast. Mis nüüd lõpuks kuhugi jõudis.

eellugu: mu pinginaabri vanaisal on eeltoodud pildil näidatud omega. Väga ponks masin - ei roosteta ja väikese läbisõiduga. Aga ta seisis pikalt garaazis ja kui pinginaaber selle lõpuks 2006.a kevadel välja ajas pärast aastatepikkust seismist, võtsin mina kätte ja hakkasin sellega Keiu isa juurde Haapsalu kanti hooldusesse sõitma. Kõik oli ilus ja kena. 2.6 R6 mootor ja selle 110 kw koostöös cruise controli, avatud katuseluugi ja valju mussiga (rääkimata mugavast õõtsumisest) olid suurepärane sümbioos üheks ilusaks autoreisiks. 5 km enne Ristit jooksis aga mootor kokku, sest kaasaegsed sophisticated mootorid ei kannata ADDINOL firmamärki kandvaid mineraalõlisid! 3. silindri saale "tõmbas ringi" ja keps läks ka katki. Auto seisis pool aastat tühja, siis ostsin sellele 2900 krooni eest uue 2.6 mootori. kokku 600 krooni kulutasin omega transpordi peale Vasalemmasse ja tegin "meistrimehega" diili, et ta vahetab omegal mootori ära keretööde hinna sees. siis seisis auto veel pool aastat kuni märtsis 2007 ma sundisin teda mootorit vahetama - Austini projekt oli ju ka juba peesse kukkunud- tehku siis midagigi. noh, suure hädaga vahetas ta siis mootori raudvara osa ära, kas ta ka hüdrosiduri hooratta otsa sai, ma veel ei tea, sest käigukasti tuleb veel õli sisse lasta. aga noh, siis pärast raudvara vahetamist lõppes mul kannatus ja tõin ka selle auto sealt ära. ja alates aprillist 2007 kuni tänaseni seisis see Omega koos minu Austini jupilaoga õismäel ühes garaazis ja enne seda natuke ka hoovis. Vahepeal olin kulutanud veel ca 1500 krooni tihenditele ja muule sarnasele ning ühe grammi kaupa ladusin teda ikka kokku, aga põhimõtteliselt ta seisis, sest minu vaba aja varu on limiteeritud. Nüüd siis aeg käes ja täna kulus kokku 4 tundi usinat tööd, paar poekülastust, ning 950 krooni hiljem, täpsemini kell 17:02 läks mootor tööle. ja ta töötas hästi! ei mingit vibrat, ei mingit kolinat! ehk siis ta elab. Nuh, elab selle mööndusega, et jahutussüsteemis pole veel vett, sest see "meistrimees" on ühe lõdviku katki lõiganud ja asendust veel ei ole. Samuti ei hakanud vabatahtlikult tööle bensiinipump. Aga aretatud sai otseühendus vooluvõrku (pagasniku valgusest saab voolu - tuli põleb, pump töötab, tuli ei põle, pump ei tööta :)) ning pärast 30 sek käiamist Fiesta akuga läks ta käima ka. Oi seda häält! peaaegu sama hea nagu Ford Focus ST-l millega ma täna hommikul tunnikese sõitsin.

Kui ta nägi välja veel selline (mai 2007)...



...ja kapoti alla pidi veel mahutama need jupid...



... ning need ...



... siis ega mul väga suuri eduväljavaateid ei olnud ja olukord tundus halb. Aga kui ta täna garaazi tihket sinist tossu täis puhus ja ilma vähimagi vibratsioonita töötas hoolimata sellest, et ühte õhutoru polnud küljes, mootoris polnud jahutusvedelkikku, õli polnud sees ja käigukasti õli ka ei ole... siis nüüd olen jälle positiivne :)kui tervis parem ja mõned jupid veel ostetud, siis veedan veel mõne tunni garaazis ja saan ta jälle teedele.

Aga muus osas on mu elu väga mõttetu.

Turboaeglane arstisüsteem

käisin täna hommikul perearsti juures. etteruttavalt võin öelda, et mõttetu käik! läksin sinna üksnes selleks, et saada kaks paberilipakat, millistega homme hommikul verd ja uriini andma lähen. ja siis reede õhtul on uus arsti aeg, mil koos analüüside tulemusi kaema hakkame. Seniks kopitan kodus. Millest ma aga rääkida tahtsin on see, et tervisekontrollis erasektoris võttis proovide (veri ja uriin) andmine, tulemuste saamine ja tulemuste analüüs kokku ca 15 minutit. Ehk siis väga kiiresti ja mugavalt. Nüüd siin kulub 2 perearsti aega (2 päeva minu jaoks) + siis üks päev proovide andmiseks + üks ootamise päev. Ilmselt selle pärast ongi kõik ravijärtsud nii pikad vms. Hull värk ma ütlen!