Kuigi mõistus on mul kasin, siiski menetlen kui masin

Minu Allegro meedias

2008-11-21T11:59:00.001+02:00

Minu Allegro sai meediakajastuse osaliseks Eesti Ekspressis.

kui eeltoodud link kunagi enam ei toimi, siis näeb artikli esimest lehte siit ja teist lehte siit.

(skänni eest tänud Argole)

Artikkel ise on järgmine:

Viletsaim ja koledaim Austin
Autor: Heiki Sal-Saller (21.11.2008)

Austin Allegro on viletsaim Briti auto – nii otsustas terve neljandik 4000st veebi-autoajakirja iMotor lugejast selle aasta suvel. Sõiduki ajalugu lähemalt vaadates tundub lausa imena, kuidas oli võimalik kõik nii valesti teha.

Aastatel 1973–1982 British Leylandi toodetud kompaktklassi pereauto edestas halvima valikul selliseid Ühendkuningriigi autotööstuse “pärle” nagu Talbot Sunbeam ja Austin Princess.

Allegrot on samuti valitud maailma kõige inetumate autode hulka. Seda viletsust ja koledust aga tiražeeriti 642 350 korral ning 1970. aastate lõpuks oli ta oma kodumaal populaarsuselt viies sõiduk.

Austin oli vana ja väärikas mark. Selle asutas läinud sajandi kahekümnendail aastail Herbert Austin. Esimene massisõiduk Austin Seven aitas tublisti kaasa Suurbritannia autostumisele.

1922. aastal reklaamiti kümnehobujõulist Sevenit kui “mootorit miljonitele”, sest ta maksis üksnes 225 naelsterlingit. Sevenit hinnati ka mujal, näiteks Saksamaal valmistati sellel baseeruvat mudelit Dixi, millest hiljem sai BMW esimene seeriaauto. USAs aga olevat Seven mõjutanud Jeepi arengut.

Tähelepanu väärivad Austini mudelirivist kindlasti ka inglise-kreeka päritolu autokonstruktori Sir Alexander Arnold Constantine Issigonise loodud Austin 1100 ja eriti Briti autotööstuse edukaim müügihitt Mini, samuti viiekümnendatel-kuuekümnendatel valmistatud sportautod Austin-Healey. Neid sõidukeid valmistas British Motor Corporation, millest hiljem sai British Leyland.

Allegro – kõik valesti

Aga tagasi Allegro manu. Hästi müünud Austin 1100/1300 vajas järglast ja nii valmiski Harris Manni joonestuslaual kummaline auto: kahemahulise laugpärakerega, aga ilma suure tagaluugita. Tagaluugi sai vaid hiljem välja toodud (ja veel koledam) universaal.

Oma olemuselt säästuauto, oli Allegro juba konstruktsioonilt sedavõrd ebakvaliteetne, et varasematel mudelitel võis tagaaken välja lennata – hiljem see mure küll kõrvaldati. Lisaks ülim roostelembus, mis samas kuulub ka Mini põhivarustusse. Siiski, igal aastal 60 000 ühikut müünud Allegrol leidus ka huvitavaid lahendusi. Näiteks lämmastikku kasutav Hydragas-vedrustus, mis andis sujuva sõiduelamuse ning sarnanes Citroëni samalaadse kuulsa vedrustusega. Kunagi ei jäeta märkimata ka 1973.–1975. aasta mudelite neljakandilist rooli. Autol on lai valik mootoreid, 1100–1750 kuupsentimeetrini, ning mitu varustustaset, üks neist ka sportliku alatooniga.

Kehva ehituskvaliteedi tõttu All-Aggroks nimetatud Allegro läks aastatega tegelikult paremaks. Lõpuks pakuti ostjatele ka Rolls Royce’i meenutava veidra esiiluvõrega Vanden Plasi nime kandvat luksusvarianti, mis The Daily Telegraphy andmeil on maailmas koleduselt neljandal kohal.

Pehkinud, mädanenud, kõmmeldunud…

Austini-usku Uku Tampere nägi Allegrot vanavanemate kuuri all kümmekond aastat tagasi. Mehel tekkis huvi ning ta asus innukalt raha ja ennekõike aega kulutama. Mootori restaureerimise järel selgus, et kere, kuhu see kinnitada, on pehkinud. Eri seisukorras Austineid muudkui kogunes varuosadeks, Uku Tamperele kuulub neid kokku seitse.

Omaaegset ehituskvaliteeti näitab seegi, et Eestis polnud kuni selle aasta märtsini ühtegi sõidukõlbulikku Allegrot.

“Garaažis tundus ta nii äge ja suur, aga kui ta maja ees seisis, siis pean tunnistama – mul oli korraks piinlik ja ma mõtlesin, et miks ma seda küll teen…” kirjutas autofoorumites nime Usku varjus Austini rõõme ja muresid jagav Tampere kaks aastat tagasi. Tema sõnul on selle autoga nii, et mida rohkem teda vaatad, seda ilusam ta on. Lõppkokkuvõttes ei ole veel keegi jäänud seisukohale, et tegemist oleks koleda autoga.

2007. aastaks selgus , et kulusid tuleb teha ülemäära palju, ühtegi sõidetavat või isegi vaadatavat autot aga ikkagi ei olnud. Selle aasta alguseks oli mees leidnud eBayst väga korraliku Allegro, kaup tehtigi ära ja tuli saareriiki auto järele minna. 700naelane hind tähendas, et mootori kapremondi rahaga sai kätte peaaegu muuseumikorras auto. Märtsis jõudis 1977. aastal valmistatud kollane, 45 hobujõudu arendava 1,1-liitrise mootoriga Allegro deluxe Maarjamaale. Keda huvitavad kõnelause importtehingu kulud, saab sellestki ülevaate foorumitest-blogidest.

ARK ajab oma joru

Kõige erilisem on Allegro juures see, et rool asub seal, kus valdaval osal autodest istub kaassõitja – paremal. Parempoolse rooliga autot on aga siinmail väga raske registrisse saada ja nii tõi omanik auto Harku mõisa juurde pildistamissessioonile treileril – sõita sellega ei või.

Eesti seadused lubavad registrisse kanda vaid ümberasuja parempoolse rooliga auto, päranduseks saadud auto või postiauto. Samas kehtib sõidukitele tehnonõuded sätestav määrus vaid kuni 25aastaste sõidukite kohta, üle 30 aasta vana Allegrot ta nagu ei tohiks puudutada. Igal juhul lubab juristiharidusega Tampere registrisse saamise asju hoogsalt edasi ajada ning vajadusel ei pelga mees ka kohtusse minna.

Kõigile neile aga, kes innustuvad BMC või British Leylandi vahvatest autodest, soovitab Austini entusiast leida, nagu ikka, võimalikult korraliku korrodeerumata algmaterjali. Nende sõidukite suurim vaenlane on rooste ning erinevalt Minist ei leidu Allegrole ega näiteks 1100/1300 mudelile enam keredetaile. Teisalt on Allegro lihtsa tehnikaga, enamik juppe kättesaadavad ja mootorid omaniku sõnutsi kerest mitu korda vastupidavamad.

“Plaanid on mul suured. Lisaks kollasele tahan ka eri “keretöömeistrite” poolt rikutud kerest tehtud kabrioleti sõitma saada, veel ühele kerele tahan panna nüüdisaegse tehnika ja mugavused peale ning ühe tahaks teha veel muuseumikorda,” lubab Uku Tampere.

Küll nüüd ütlen!

2008-11-15T21:25:00.002+02:00

Ma ei ole just väga palju armastanud! Kaks korda. rohkem pole võimalusi tekkinud.

Seksistlik Siga!

2008-11-15T21:22:00.003+02:00

Miks naised, kes seksivad paljude meestega on litsid, aga mehed, kes seksivad paljude naistega, on lahedad?

Vastus on lihtne: Kui sul on võti, mis avab kõik lukud, siis on tegemist väga cooli võtmega ja igaüks tahaks endale sellist! Kui sul on aga lukk, mida avab iga võti, siis on see üks igavene sitt lukk!

P.S tegelikult ma nii ei mõtle, see on lihtsalt äge nali netiavarustest. Aga kontekstiväliselt on vastuses ju oma tõetera olemas!

Meeste ja naiste erinevus

2008-11-15T20:50:00.002+02:00

Kui mitu suhet on lõppenud fraasiga "asi pole sinus vaid minus. Sina oled ideaalne, aga mul on probleemid." Enamasti naiste poolt öelduna. Lähtudes ühest küljest eelmises postis toodust see peabki nii olema, sest inimene, kellel on probleemid ja kes ei suuda olla rahul ise-endaga, ei suuda olla ka suhtes. Kuid teisest küljest, miks kohe nii drastiline meede ja miks 100% pohhui juba ennetava vahendina? Propageerin küll maailmavaadet "pohhui", aga alati ei ole põgenemine parim tee ning ennekõike tuleb valida aega, mil seda öelda (sest iseenesest on tegemist rõveda sõnaga).

Mehed on loogilised. Loogika aga ütleb, et "asi pole sinus vaid minus" on kõige ajuvabam asi, mida üldse öelda saab. On selge, et igaüks pürib ideaalide poole ning ideaalid ongi need, mis inimest üldse käigus hoiavad. Siht, mis paneb liikuma ja pürgima. Kui inimene aga ongi leidnud selle "ideaalse" mille poole püüdles, siis kuidas on võimalik sellest nii lihtsalt loobuda? Kaks võimalust: a) see ei olnudki ideaalne; b) ma ei taha teada, kas see on ideaalne.

Inimesi juhib hirm. hirm, mis on tekkinud eelneva kogemuse pinnalt. Igale (ka "pohhui") olukorrale järgneb kogemus ning hirm on see, et olukord võib taas korduda. Aga see ongi koht, kus peab mõtlema: pohhui, vaatame mis saab. Tihti aga ollakse kinni selles hirmus - eelmine olukord läks nõmedaks kätte ära, seega ma väldin järgmisi olukordi ja olen olukordadeta! Aga see on vale! iga olukord on teistsugune ja uus ning milleks blokeerida kõik võimalused juba eos seepärast, et üks kord läks sitasti. Mida ma öelda tahan on see, et mul on üldjoontes pohhui, sest elu läheb edasi ja üldse mitte halvemini! aga jälg jääb ning lõppkokkuvõttes pole olemas õudsamat ja nõmedamat asja, kui öelda kellegile "viga pole minus, vaid sinus," sest tegelikkuses tähendab see seda, et viga on just "Sinus" ... ehk minus. Miks? nagu ma ütlesin - igaüks püüdleb ideaalide poole. Ideaali aga käest ei lasta ning selle eest võideldakse. Kui aga ollakse valmis "ideaalne" käest ära laskma, siis TEGELIKULT/JÄRELIKULT "see" lihtsalt ei ole ideaalne. ideaalist üldjoontes peaks piisama, rääkides siis suhete kontekstis. Ideaalne tähendabki "seda, mida ma tahan" ja seega öelda teisele, et asi pole sinus vaid minus tähendab: ma tahan muud. Sest kui miski on ideaalne, siis muud enam ei taheta. Ei taha suhet, ei taha siduda? EI! see on "ei taha suhet SINUGA, ei taha siduda SINUGA". Lõppkokkuvõttes on inimene sotsiaalne olend ning loodud olema kellegagi koos. Tahan olla vaba tähendab seda, et otsitakse ideaalset (alateadlikult?) ja kuniks säilib soov edasi olla vaba, ei ole lihtsalt leitud seda ideaalset. Tüdrukud (ja poisid) - ärge öelge teisele asju, mida te ei mõtle, on kõigil parem. Öelda, "sa ei sobi mulle" on küll raskem, aga lõppkokkuvõttes kõigile lihtsam.

Heh, mida üldse tähendab soov "olla vaba"? seksida teiste inimestega, loomadega, asjadega? Mitte kellegile energiat raisata ja lihtsalt otsatult pidutseda ja möllata? Suhelda teiste inimestega?

Teistega seksimine, olles suhtes kellegagi, on üldiselt tabu ja jätab kehva tooni asja juurde, sest see on mingi selline loomalik instinkt ja seda võiks ikka kontrollida. Aga KÕIK MUU on ... või vähemalt PEAKS OLEMA iga eluterve suhte osa, sh väike flirt, sest aktiivne südametöö muuhulgas pikendab eluiga. Olla kellegi jaoks kõige kallim ning olla kalliks peetud on aga suhte alus ning kui see on ka tegelikult nii, mitte vaid sõnakõlks mingi siira ja südant natuke kiiremini tuksuma paneva tunde väljendamiseks, siis võib ka suhtes olles suhelda, pidutseda, hängida teiste inimestega, seada eesmärke oma tegemistes, omada hobisid... Lihtsalt tagalas valitseb kindlustunne. Eks loomulikult siin ole nüansse ja ma ei püüdlegi mingi kõikehõlmava ja teemat "inimsuhted" kokkuvõtva 1 A4 pikkuse kirjatüki loomise poole, mis on ilmselt ka võimatu.

This Sucks

2008-11-15T20:34:00.003+02:00

2008.a on olnud muutuste aasta. Kõigil on elud nässu, suhted sõlme läinud ja igasugu inimsuhete teemalist diskussiooni oleme sõprade ringis arendanud vahest liigagi palju? Ka mina ei ole erand, sest olen kokku puutunud väga huvitavate arengutega ning põhimõtteliselt: a) saanud aru, mis on oluline; b) arendanud maailmavaadet "pohhui."

Kõige olulisem on tegeleda asjadega, mis on huvitavad, mis pakuvad rõõmu ja millega inimene tahab tegeleda. Sest see on ainus võimalus, kuidas inimene saab olla rahul iseendaga. Teadupoolest aga inimene, kes ei ole rahul iseendaga ei saa olla rahul mitte kellegi teisega, sest enese rahulolematus on ju vaja kuhugi maandada. Ja see sööb palju energiat, mistõttu enesega mitterahulolles ei jagu energiat ja tahtmist enam teistele. Loomulikult on lihtsam püsida harjumuspärases, rutiinses ja tuttavas ning otsida süüdlasi, leida seda halba. Aga kas sellel on mõtet, kui see tegelikult väsitab? Inimesed on harjumuste orjad, kuid tegelikult peaks hoopis arendama mõtteviisi "pohhui", mis seisneb üksnes ja ainult selles, et mitte jääda kinni asjadesse, vaid osata näha uusi võimalusi, nutmata taga olnut, vana ja mõttetut. Tuleb õppida nägema õppetundi ning leidma viga iseendas. Läks pe*se? pohhui - tuleb uus võimalus! Iga halb on millekski hea! igale nurjunud võimalusele järgneb uus, mis võib vabalt olla parem. JA seepärast ongi pohhui. Eks minevik jääb ja ei unune, aga see on pigem nagu õpitud koolitükk, mida edaspidigi meeles pidada!

eelnev kehtib nii inimsuhete kohta kui ka igapäevastes tegemistes. Milleks siduda, milleks loota, milleks hoida ja arvata! Pohhui! Suhete lõppemine on kurb, sest mäletatakse head ja olnut. Aga armastada tuleb piiritult, kuni selleks on võimalus, tuleb armastada seda hetke. Aga kui võimalusekraan kinni keeratakse, siis tuleb ka enda poolt kraanid kinni keerata ning leida uus võimalus. Eks näiteks suhte lõppemine peabki natuke kurb olema, sest enese ümberhäälestamine võtab aega. Eks see kurbus jälle meenub mõnes olukorras, kuid kui sellest mitte lahti lasta, siis ei ole inimeses uut ruumi ka uutele asjadele!

nii et pohhui.

Tagasi maksude lainele

2008-11-14T13:44:00.003+02:00

Olnud nüüd mõnda aega eemal igapäevatööst ning nautinud magusat töötu leiba, olen kindlale arusaamisele jõudnud, et mõnda aega peab töötama veel maksuametis. Esiteks ma oskan seda tööd, või vähemalt arvan oskavat, teiseks igavesti ikkagi töötu mõnusat elu nautida ei saa ning kolmandaks, mul oli ju jubelahe kollektiiv! Ka kogu see maksusüsteem, olles nüüd lõpuks läbinud ka vastavasisulise aine koolis, on hakanud paistma hoopis teistsugusena, hoopis paremini hõlmatavamana ning terviklikumana. Kavatsen ennast sellesse senisest tugevamalt sisse süüa ning olles avatud huvitavatele VÄLISMAA pakkumistele, annan endast parima, et riigi kehvakest rahakotti täita jobude arvelt :)

Iseenesest on Eesti maksusüsteem lihtne – proportsionaalne maksusüsteem kaheksa riikliku maksuga – ja kõik lihtne on reeglina ka geniaalne. Kuid samas olen täiega aru saanud, et Eestis aetakse paljusid tavalisi asju eriliselt, mis esialgu ilusana näiva olukorra üsna lihtsalt ära rikkuda suudab. Siinkohal saab esiteks rääkida maksuameti tugevusest ja haldussuutlikkusest ning sellest, kui optimaalselt, ratsionaalselt ning efektiivselt olemasolevaid jõude rakendatakse, kuid teisest küljest, mis veelgi olulisem, tuleb vaadata kogu maksusüsteemi mõju ühiskonnale ja tegelikus elus. Praegu maksame enamuse oma tuludest riigile ning sellega ei ole keegi rahul, eriti kui midagi vastu ei saa makstud maksude ees. Selmet teid parandada, püstitatakse Vabaduse väljakule juba teine mõttetu fallos. Aga see selleks :)

Eesti maksusüsteem ei ole kindlasti mitte ideaalne. Võiks lausa asuda vastupidisele seisukohale, meenutades viimastel aastatel ajakirjandusest loetud pealkirju „Kas Eesti maksusüsteem on metsas?” „Maksusüsteem ootab kiirabi” jms. Tundub, et see kiirabi on mingi ideaal, mille poole püüdlema peaks, aga kus see ideaal on (metsas?), ei tea ilmselt keegi, sest tegelikult mustvalgeid asju ei ole ning nagu kõik muu, on ka ideaal suhteline.

Hea maksusüsteem peaks olema läbipaistev ning maksud peaksid olema otsesed – et ininesed teaksid, millal neilt raha võetakse ja mille eest. Hea maksusüsteem tagab maksude suurepärase laekumise, riigile suured tulud ning ei koorma maksumaksjaid. Kuivõrd maksud on ka väga tõhusaks tööriistaks inimeste harjumuste kujundamisel, siis peaks kogu ühiskond toimima kui kellavärk. Saagu maksud! või siiski mitte?

Üsna levinud trend (Eesti ei ole trendikas minu arvates) viimasel ajal on läbi maksude lahendada mingid ühiskonnas peavalu tekitavad probleemid. Näiteks samuti üsna palju räägitud ökoloogilise maksureformi üldine eesmärk on tavaliselt muuta olemasolevat maksusüsteemi selliselt, et majandussubjektide käitumist mõjutades edendada keskkonnakaitset. Seega võib ökoloogilise maksureformina käsitleda “olemasolevate maksude korrigeerimist selliselt, et maksud muutuvad maksustatava toote/teenuse keskkonnamõjust sõltuvaks.”

Uurisin siin teemat natuke enda jaoks ja sain teada, et põhjamaades hakati Rootsi eestvedamisel ökoloogilist maksureformi tegema juba 1990. aastail ning tulemused ei ole üldse mitte halvad. Rootsis on kõige tähtsamad keskkonnamaksud energiamaksud – selleks et täita riigieelarvet ning vähendada CO2 -heitkoguseid. Keskkonnakaitsega seotud maksudest annavad energia ja CO2 -maksud 95%. Kogu maksutulus on energia- ja CO2 -maksu osakaal 10,2%, SKT-st aga 2,5%. 1980. aastate lõpus hakati maksustamisel rohkem arvestama keskkonnakaitse vajadusi ning sellest ajast on järjest tõstetud energiamaksude määrasid. (kusagilt netist sain infi)

Võib asuda seisukohale, et maksutulu on siinkohal ainult positiivne kõrvalnähe, sest tegelikult sunnitakse tarbimismaksude kaudu inimesi ja ettevõtjaid muutma oma harjumusi, millise tulemuseks on siis mingi muu objektiivselt mõõdetav hüve nagu puhtam õhk linnas, vähem kopsuvähihaigeid või vähem kuritegevust. Kahtlemata on maksude näol äärmiselt tugevate meetmetega, mida vähemalt Eestis veel kasutada ei osata. Siin ei saa muidugi rääkida maksuametist, mis on vaid professionaalne (enamasti, loodetavasti) tööriist äpu töömehe käes!

Kuigi igasugused innovaatilised leiutised nagu näiteks katalüsaatorid ja hübriidsõidukid hoiavad linnas õhu puhtama ning arendavad inimestes rohelist mõtlemist, on selles ilus veel teinegi tahk – kui võtta arvesse ka nende tootmise ja utiliseerimistsükkel, siis paisatakse atmosfääri rohkem saasteaineid, kui nende kasutusajal paiskamata jäetakse. Aga sellegipoolest tuleks igati toetada ja propageerida nimetet toodete laialdasemat kasutuselevõttu, sest inimeste mõttemaailm ei muutu üleöö ja inimesed tuleb harjutada kasutama erinevaid (uudseid) asju.

Pealegi, kuni hübriidsõidukid laialdasemat kasutust ei leia, ei arendata ka nende tehnoloogiaid edasi, mis kunagi tulevikus võiks ehk ka reaalset maakerale positiivset efekti võimaldada. Inimesi muudetakse piitsa ja/või präänikuga. Piitsameetod tundub mõneti vanamoeline ja ebaefektiivne, präänikumeetod on aga midagi head ning hea võetakse alati paremal meelel vastu. Rääkinud maksudest kui meetmetest, siis Eesti maksusüsteemis (mis tõsi küll, ei saagi veel olla lõplikult välja kujunenud ja mis on pidevalt uuenduste küüsis) on viimane aeg hakata juurutama makse kui präänikuid! Manipuleerida inimestega ja mõjutada neid tegema midagi vajalikku... läbi maksude. Siis äkki muutub ühiskond rohkem maksumaksjamaks ning maksudele ei vaadata enam kui suurimale vaenlasele.

Praegusel hetkel on vähemalt Eesti ühiskond maksude vallas justkui nõiaringis – rahvas ei taha maksta makse, mistõttu riigil pole raha olukorda parendada ja inimestele maksude maksmise eest midagi positiivset tagasi anda. Seetõttu elab rahvas pidevas tundes, et makse pole mõtet maksta, kuna sealt ei tule midagi tagasi peale korruptsioonihõnguliste poliitikute. Kas ma pisikese mutrina tööriista küljes suudan midagi ära teha? Eks näis, aga alustan vähemalt sellest, et hoolitsen eriti õige maksustamise eest ning kõike ebakindlat tõlgendan maksumaksja kasuks :) hehhee

Siinkohal tuleks palju õnne soovida nendele poliitikutele, kes pisku parkimisraha nimel korra juba hübriidautodele jagatud parkimistasu soodustust ära võtta tahavad – te ei ole üldse õigel teel!

Nagu juba räägitud, siis Eestis maksud rõõmu ei tekita. Eestlane on juba iseloomult ihne ning mis kätte on saadud, sellest enam nii naljalt ei loobuta ja kui midagi ära anda tuleb, siis teeb see viha, eriti kui poliitikud äravõetavat niivõrd vastutustundetult kasutavad.

Kuid teisest küljest Eesti oma proportsionaalse ja lihtsa maksusüsteemiga ei saagi rõõmu pakkuda. Maksumäär on kõigile ühesugune, mis ei jätagi võimalusi maksudega mängida ja nendega inimestele rõõme valmistada. Toon konkreetsema näite. Soomes on välismaalasele tulumaksumäär 33 %, mis on kõike muud kui väike ja kui arvestada juurde veel kaudsed maksud (käibemaks, aktsiisid) ja tööandja poolt makstavad riigimaksud, siis lähebki pea kogu tulu maksudeks! Aga kõige selle hirmsa juures suudab Soome maksusüsteem ikkagi rõõmu pakkuda. Veelgi enam, maksude argument on ka tõsine manipuleerimisvahend, mis aga muudab olukorra veelgi hämmastavamaks – maksud ja manipuleerimine annab kokku rõõmu. Argument on maksusoodustus, mida Soomes pakutakse uksest ja aknast. Ehk siis, näiteks kui inimene kasutab kodu koristusel koristusfirma abi, siis saab see inimene mingi osa tehtud kulutustest hiljem Maksuametilt tagasi. Soomes on veel selliseid veidraid nüansse maksudes - näiteks ka töölkäimise kulusid saab osaliselt tagasi. Ja kui inimene näiteks ostab endale arvuti ja ta töö on arvuti ja internetiga seotud, siis selles osas teeb ka maksuamet väikese tagasimakse. Ilmselt peitub Soome maksuseadustes huvitavaid asju veel, kuid kõike pole võimalik korraga avastada ja kõigega kokku puutuda. pealegi, ma tegelen ikkagi eesti õigusega.

Soomes toimib samuti astmeline tulumaks, mis tähendab seda, et erineva staatuse, sissetuleku jms alusel jagatavad inimesed on maksustatud erineva määraga tulumaksuga, mis Eestis ilmselt üldse kõne allagi ei tuleks – lihtsalt Nõukogude ühiskonnast pärit mõtteviis mõjub endiselt ning eestlastes peitub tahe ja soov mitte mingil juhul makse maksta. Ühest küljest on see tore, sest meie siin ei pea vähimalgi määral pingutama, et teistega võrdsem olla, Soomes aga eeldab mõistlik maksumäär inimese endapoolset initsiatiivi ning teadmisi, aga kui need olemas on, siis on riigi poolt pakutavaid hüvesid rohkem kui Eestis. Kumb lähenemine on ideaalsem?

Toon siinkohal veel ühe näite Soomest. Seesama välismaalase tulumaksumäär 33% kahaneb koheselt, kui hankida Soome püsiv eluase, veelgi kahaneb see siis, kui panna laps Soome kooli ja residendiks saab. Seega kui eestlane läheb Soome tööle, maksab seal korteri eest 500 EUR kuus üüri ning teenib 3000 EUR, siis reaalselt jääb talle kätte pärast makseid 1500 EUR igakuiselt. Kui nüüd osta sinna korter, siis alaneb tulumaksumäär 10% võrra, mis tähendab esiteks 300 EUR võrra suuremat palka ja vähenenud kulutust eluasemele. Boonusena ei maksa rumal eestlane kinni mitte võõra inimese kortertit vaid see jääb lõppkokkuvõttes endale ning muutumatu palganumbri juures jääb igakuiselt kätte 700 EURise laenu (kolmetoaline korter paari aasta vanuses majas) tagasimakse korral 1640 EUR! Seda nimetan ma maksurõõmuks. Kuid siiski ei tähenda see seda, et astmeline tulumaks oleks midagi toredat. See võib küll ajuti maksurõõme põhjustada, kuid üldiselt tähendaks see ilmselt maksuametnike arvu kahekordistamist ja igasugu vaidluste hulga suurenemist samuti.

Olles kaua keerutanud arusaamatute teemade ümber, võib öelda, et iga maksusüsteem tegelikult on omamoodi hea. Sõltuvalt poliitilisest olukorrast ja ühiskonnast ja inimestest, on ka väärtushinnangud erinevad ning mis ühes kohas võib tekitada rõõmu, on teises kohas õnnetus. Kuni ametnikel ja riigijuhtidel on selge siht silme ees ning ei üritata teha valet asja võimalikult õigesti (tuntud ka JOKK’ina), võib ka süsteemi tervikuna (olgu see maksusüsteem või haridussüsteem vms) õnnestunuks pidada. Ideaal, mille poole püüelda ja millega võrrelda, on igas inimeses endas ning kui Eesti maksusüsteem ei sobi, siis tänapäevases maailmas on vabadus valida eriala, kooli ja ka kodu ning need eestlased, kellele Eesti süsteem ei sobi, saavad ilma mingi mureta kolida Soome, maksurõõme nautima.

fotojaht - külm

2008-10-26T21:56:00.002+02:00

läheb vist külmaks?

Ull Ruisutamine

2008-08-23T12:11:00.002+03:00

Juba Eestis avastasin, et mulle meeldib rulluisutada, aga kuna siin Jyäskyläs on selleks hoopis ideaalsemad tingimused (astun uksest välja ja kohe olengi rulluisurajal, seda näeb ka pildilt, mille tegin rõdu vaatest), siis olen seda pidevalt harrastanud. In fact, ainult eilne päev jäi vahele, sest oli vihmane ja väsinud ja mingi tervisehäda oli korraks. Muu aja olen sajaga uisutanud ja seda absoluutselt nautinud (pictures to be followed). Ring ümber järve on 15 km nagu selgus hiljuti ja minul võtab üks ring aega 40 minutit ja 2 ringi 82 minutit. Ja kuna tingimused on nii head, siis on see ainult rõõm. Põlv peab vastu, kuigi nõuab pärast iga sõitu hobusepalsamit, võhma on rohkemakski kui 2-ks ringiks ja see on ennekõike mõnus. vaated on head, rada on lõbus üles-alla-paremale-vasakule. Ainus mure on see, et ma ei oska pidurdada muudmoodi kui kannapiduriga, aga mõne ägema mäe peal jääb see hätta ja nii olen korra pidanud ka persepidurit kasutama (piinlik). Mingit teooriat uiskudega pidurdamise kohta, äkki? enibadi? aga noh, kuni jään selle ringi peale, siis probleemi pole, sest olen õppinud mõnda kurvi ja ärapööramist täiskiirusel läbima. Ükspäev lendasin mingist sportratturist mäest alla minnes väliskurvis täisgaasil mööda (nagu kiiruisutaja, jalgu kurvis üksteise ette tõstes) ja see ei osanud muud kui "voihan.." (hevosen v**tu?)... jälle zenn :)

Horoskoop

2008-08-23T11:58:00.002+03:00

KALJUKITS

Töö ja karjääri osas paiknevad tähed sinu jaoks väga soodsalt – ning seda terve aasta vältel! Sulle tehakse pakkumisi või avaneb võimalusi, mis tõotavad märgatavat tööalast arengut. (asutasin oma firma, pärast MTA-st lahkumist olen saanud ~10 tööpakkumist)

Sama soodne on olukord ka igasugu õppimise, reisimise ja täiendamise osas. Kui on midagi, mis sulle ammu huvi on pakkunud, on just nüüd õige aeg sellega tegeleda. (üks peamine põhjus, miks ma "juhtme seinast välja tõmbasin" on leida see, mis huvi on pakkunud ja ka firma käima lükkamine on see)

Ka majanduslikult terendab mitmeid võimalusi, mis sinu varanduslikku seisu parandada võivad. Võib-olla palgakõrgendus? (olen oma 4 kuupalga ulatuses võlgasid tagasi maksnud mõne kuu jooksul, nüüd elan permanentses plussis! JAA, ausõna mul on töötuna parem elukvaliteet, kui tööl käies!)

Juunis jõuab Pluuto sinu tähemärki, mistõttu on just kuu esimesed päevad sobivad eriti suurteks väljakutseteks. (Juuni algus oli mul igati igati igati tore :))

Raha suhtes oled terve aasta jooksul õnneliku käega. Eriti soodsad perioodid langevad kevadele ja sügisele. Niivõrd hea tähtede seisu puhul pole ka ime, kui sulle mõni võit sülle peaks langema. (Soome laevas tegin 2 minuti jooksul mänguautomaadis 70-st sendist 3 eurot, tundub et on hea aeg firma alustamiseks)

Igal juhul – kasuta aastat maksimaalselt, sest juba järgmisel, 2009. aastal, on see õnnis põli möödanik. (ou shit!)

Anna töös oma parim, nii oma tegevuse, kompetentsi kui juhtimisoskuste osas. Sinu poole vaadatakse austusega ning sind respekteeritakse. (I was at home in MTA)

Kokkuvõttes: suurepärane aasta ja palju arenguvõimalusi. (H)

ARMASTUS

Armuõnn naeratab sulle eriti lahkelt veebruaris, märtsis ja mais (kes teab, see teab, ei oleks kuidagi kurta saanud). Jupiter aitab sul esile tuua oma päikselist poolt ning sinu häid omadusi nagu suuremeelsus, sarm, heasüdamlikkus ja rõõmsameelsus. :p

Kuhjade viisi kõike seda ning muutudki vastassoole väga ahvatlevaks. Kauaaegsed paarid võivad kogeda uusi kirgastavaid hetki ning vallalisi võib armujumala nool tabada otse südamesse. Siis on üksiolekul lõpp ning algab hoopis uus ajajärk – juba kahekesi. (Kas sa mõtled sama, mis mina? :D)

Naudi elu ja armastust, ole avatud oma tunnetele ja partnerile ning mitte midagi ei saagi valesti minna (WORD!). Sa lihtsalt naudid seda imepärast ja õnnelikku armastuseaastat. (mitte ainult armastuseaasta, aga üldse on kõik jummala ZENN)

Kuigi suvel võib armutaevas ka pisut muutlik olla, särab päike suurema osa ajast kõrgel-kõrgel. (Nagu horoskoop ütleb, nii ka on)

TERVIS

Ka tervise pärast ei pea sa uuel aastal sugugi muret tundma. Sind kaitseb hiiglane Jupiter ise. (kui välja arvata põlve liigesest välja keeramine, kopsupõletik, neerupõletik ja mõraga ribi, siis on kõik hästi olnud :D)

Vaatad enamjaolt optimistlikult ja heatujuliselt tuleviku suunas (jeah, ka kipsis leidsin ainult positiivset ja apart of money it was a goooood time). Tunned end elujõulise ja tugevana. (täpselt nii ongi praegu, sõidan 30 km uiskudega 82 minutit!) Et mitte eufooriasse sattuda, pea meeles, et tervislik toitumine ja mõõdukal hulgal sporti hoiab sind hoogsa ja liikuvana.

Saturn aitab sul elus vajalikke ümberkorraldusi teha (kolisin mõneks ajaks Soome) ning toob kaasa turvatunde (oo zenn). Märtsis ja aprillis on isegi hea, kui pisikesed pinged sul mõtteid korrastada aitavad. (kui loete mu vastava aja postitusi, saate aru, millest horoskoop räägib)

Tervise osas on kõige paremateks kuudeks juuli (juuli auguses sain terveks), august (praegu olen tervis ja elujõud ise), oktoober ja november (tõotab head). Neil kuudel on põhjust särada ka spordis (hell, yeah!).

Allikas: Delfi naistekas; sulgudes ja smailid on minu kommentaarid :) Kes veel horoskoopi ei usu, ah?

Figaro siin, Figaro Soomes

2008-08-15T22:22:00.004+03:00

Ei olnud see kõige viimasem tööpäev sugugi mitte nii lihtne. Kui muidu oli tunne hea, lausa väga hea, siis see kõige viimasem päev oli raskem kui arvata võis. Hea, et nutma ei hakanud. Kui jõuab kohale, et nüüd ma lähengi ja rohkem tagasi ei tule, siis saab selgeks, et inimesed, kes viimased 2,5 või 1,5 aastat mu kõrval olid, said rohkem omaks, kui arvata võinuks.

Samuti võib öelda seda, et kui kõik on perses ja tehtud saab selline drastiline otsus, nagu minagi tegin, siis pärast seda läheb kõik ideaalseks. Ja kui kõik on ideaalne, siis lahkumise hetke kättejõudes tõusetub taas küsimus: miks ma lähen? Aga niimoodi võibki kahevahele jooksma jääda ja kui plaan tehtud, siis nii olgugi. Ja nüüd ma istungi soomes, oma uues "offisis", mis oli enne öe offis: (piltidel klikkides näeb suuremalt ka)

ja siis panen vaatamiseks veel kadestamisväärse pildi rõdust, kus oleks ütlemata mõnus üks Al Capone suitsetada või vesipiipu :) aga võib ka lihtsalt lõunauinaku teha. Tagaplaanil Kuokkala sild ja järv. Etteruttavalt võin öelda, et tänase õhtu kulminatsioon oligi ring ümber selle järve rullikatega:

Niisiis, jõudnud siia, asjad autost tuppa tarinud, oli aeg teha lõunauinak. See maitses ülihästi ning ma ei saa kuidagi aru, miks lapsed lasteaias lõunauinakut teha ei taha. Seejärel chillisin niisama, ema tegi süüa ja pärast sööki chillisin jälle. Mõnda aega seedinud, toppisin jalga uisud, veeresin lifti, esimesel korrusel liftist välja ja juba olingi rullitamisraja peal - see algab siitsamast ukse eest. Tee oli küll märg ja natuke libe, aga võtsingi seda kui jalutuskäiku, et näha, kust ja kuidas see ring ümber järve käib. Enda sisetunde järgi ja pärast kaardil vaadates julgen öelda, et see ring on ca 15-16 km ning u 2 km sellest on kehva teed. Aga ülejäänu on lihtsalt ideaalne. homsele ringile võtan fotoka kaasa, siis jagan. Lühidalt võib öelda, et see oli üks ilusam ca 45 min viimasel ajal, kui mõni eriti viimase aja seik kõrvale jätta ;o) tee on hea, metsa sees, üles-alla, kurvid paremale-vasakule. õhk on karge ja värske, vaated üle järve on päris vaadatavad. inimesed - that is what i call life. Soovitan kõigile - visake lauale lahkumisavaldus, tõmmake juhe seinast ja kolige välismaale. Siin on ilusam, siin on inimlikum, siin on rahulikum ja siin on puhtam. Ma ei saa seda küll ühe õhtu põhjal öelda, aga kogen samu emotsioone, mida eelmistel kordadel siin käies olen kogenud. ja kui miski ei muutu, saab järeldusi rohkem laiendada.

lähen joon Gini ja siis magama... mmm.

P.S Sulle meeldiks siin! :)

Kuidas tundub viimane tööpäev

2008-08-07T16:34:00.002+03:00

täna ei ole küll päris viimane tööpäev, sest ma pean veel uue nädala alguses asjad üle andma ja mõni asi on veel lõpetamata ja homme on alles reede. Aga homme on igasugu muud toimetamist, mis tähendab, et reaalselt töö tegemise päevi rohkem selle aasta numbri sees MTA-s ei ole. Nagu siin jutud on levinud, võtan ma mõneks ajaks hoo maha tegemistes, mis puudutavad MTA'd ja igapäevaselt MTA's viibimist. Mõni ütleb, et ma olen laisk ja mõni ütleb, et ma tahan kooli lõpetada. Samuti räägitakse, et ma oskavat ilma käte abita kukerpalli teha ja et ma ei ole asju läbi mõelnud :o) Mida iganes ei räägita, siis mina ise tean, et ma lähen esialgu mõneks ajaks Soome ja ei välista kindlasti varianti, et 2009 aasta veebruarist kulutan taaskord asutuse koridoride põrandaid ja menetlen edaspidigi kui masin. Homme on see päev, mil ma viimast päeva tööl olen, aga viimase päeva tunne tuli peale just nüüd. See ei jõua kohale ja see ei ole kuidagi arusaadav. Aga see tunne on hea, tõsiselt hea. Vaba ja muretu. Minu esimene päris töökoht, esimesed päris töökaaslased ja esimene koht, kus mind hinnatakse ja võetakse kui mind. Eks natuke ole kahju ka, sest alati on raske kõrvale jätta harjumuspäraseks saanut, kuid samas me ei saa takerduda ühte asja ning muutus on väidetavalt kasulik. Uute ja huvitavate asjade proovimine, nagu ma siin viimasel ajal harrastanud olen, on seegi. Esimest korda sotsiaalkindlustuseta, esimest korda töötu - täiega lahe! :)

Tegijal juhtub nii mõndagi

2008-08-05T21:44:00.002+03:00

Mida ma siis tegin alates reedest. Käisin Hiiumaal, jõin ära kasti Gini, käisin saaremaal, kulutasin paagitäie bensiini, harrastasin ekstreemsporti (tube ja banaan), sain ribisse mõra, sain uute inimestega tuttavaks, sain uue ja eriti huvitava kirjasõbra, ostsin viimase hispaania reisi pileti välja, asutasin (protsess käib) oma firma. Selline tavaline teema :) tegelt on suvi, ma olen töölt lahkumise meeleolus ja kriban siia selleks, et mitte blogi ära unustada. umbes nädala pärast hakkan tegema reportaaze soomest...

BlackMagic 2338

2008-07-28T22:18:00.004+03:00

Hei hei hei! Umbes nagu Allegro ostmiseks tegin äkkreisi Inglismaale, siis möödunud nädalavahetusel tegin samasuguse äkkreisi Saksamaale, et ära tuua üks Mini! Ja nüüd on see tehtud. EI, ma ei toonud Mini endale, vaid olin transport sinna ja saateauto. Aga taaskord üks magamata nädalavahetus, hea motivatsiooniüritus ja eriti hea on see, et mulle ei läinud see suurt midagi maksma - ainult mõned näksid ja energiajook. Olen kirjutanud reisijuttu ja üks jupp on veel kirjutada. Blogi mõttes lähen lihtsama vastupanu teed ning panen siia lingi - mis ma ikka kaks korda kirjutan.

Jutt reisi kohta on selles teemas (scrolli natuke allapoole, alguses on "eelmäng"):
kliki siia

ja olemas on ka PILDIGALERII

ja olge pehmed!

Mini ja Seelik

2008-07-14T17:41:00.004+03:00

Kui Uku, Janno ja Klarika Maanteemuuseumisse jõudsid (pilt ka seal tehtud), olid teised ennast eelmisest päevast kaineks maganud ja juba halliks oodanud ning Miniklubi kokkutulek anno 2008 jäuras poole peal. See tingis kahjuks selle, et Janno ja Uku autode meediakajastus jäi napiks samal ajal kui teised särasid nii reedeõhtuses reporteris kui ka esmaspäevases Postimehes. Aga polegi hullu! Minide ja minilistega koos sõitmise boonusena võib nimetada muuhulgas seda, et põnevaid juhtumisi leidub igasse tundi. Näiteks juba teel Tartusse lausvihmas lekkis Janno SiniMini esiklaasi tihend, Tartus Zeppelini parklas leidis rakendust Allegro põhjatusse pagasiruumi (compared to a Mini) peitunud remonditöökoda kui mootori kinnitusvarrast kinnitada oli vaja. Leidnud maanteemuuseumis hingesugulase teehöövli roolist ja istunud LAZ tüüpi bussis, otsustasid usinad seltsimehed pildistada Minisid muuseumi hoovi peal ning Margus sebis ära Helga, kes vähese moosimise peale värava lahti teha lubas. Juhtus see, mis näha ülemisel pildil ja rohkemgi veel.

Edasi sündisid äärmiselt optimistlikud plaanid minna sööma ja ujuma. tegelikkuses ei jõutud kumbagi. Põnevama poole pealt peab mainima vana postimaanteed, millel ülesallavasakuleparemale liigeldes tundsin röömu Austin Allegro Hydragas tüüpi vedrustusest ja õõtsa-õõtsa stiilis sõidust. Nähes igast küljest kardilise juhitavuse ja mugavusomadustega Minisid ees põrkumas, muhelesime ajutiselt kaardilugejaks tulnud Karliga habemeisse ja tegelesime tõsise cruiisimisega. Teisisõnu, kui iganes kehva tee ka poleks, ei jäta minu tubli Allegro mind hätta. Ainult teravates ja väikestes aukudes annab tunda see, mille Varssavis ära lõhkusin. JA no siis koliseb ikka mehiselt - eriti treppis kruusateel. Aga tagumikus jällegi seda ei tunne. No ja ruumikusest me ei räägi :) Läbisime emotsioonivabalt Põlva ja ostsime õhtuks söögivarusid Räpinast. Nostalgiliselt meenutasin, kuidas 210 ADK ninaots on pärit Põlvast 151 OAB küljest ning kuidas aastal 2002 seda lammutamas käisime seal.

Reisi kõige hullemaks pommiauguks osutus Värska. Lootus leida süüa oli suur, kuid söögikohti oli üks. Pool sellest söögikohast oli suletud ja teine pool ei soovinud paarikümnepealisele seltskonnale süüa anda = raha vastu võtta. Ütleme nii, et kuni teenindada ei soovita, siis depressiivsus sellest eestimaa väikelinnast ei kao. Bensiinijaam nagu poolas, ainult et kaardimakset pole ning toidupood, kust salatit ei saa, sundisid meid kiiruga seda linna hülgama. Võiks ka tagasihoidlikult öelda, et sai tühja pandud, aga seda õnnelikum oli maabumine Nohipalu Mustjärve ääres laagripaigas. Valgejärve ääres polnud vaba pleissi. Siinkohal peab komplimentima RMK-d, kes selliseid toredaid ränduripesi provaidib ja teisest küljest Erikut, kes need välja sebis. Järv oli nagu koola, ainult rumm puudu ja metsaalune igati tervislik. Kuivõrd Värskas süüa ei saanud ja halb tee natuke masendust oli tekitanud, siis ei jäänud muud üle, kui kõhud täis juua. Väikese ujumise, memoturniiri ja mõningase koguse alkoholi järel mattus Nohipalu metsaalune nohinasse, et hommikul Minilised taas tegusasse päeva juhatada :) Mina ei viitsinud telki püsti panna ja mu hotelliks oli kollane koletis!

hommikupäike küpsetas varakult üles ja kuna alkot ka väga palju ei joonud, olin tegemist täis. Hommikune karge ja värskendav ujumine, mõningane tuimapanemine ja teekond võis taas alata. Essa siht oli Setomaa muuseum, kus ka kohalikku toitu sai manustatud. Värskast läbi sõit oli endiselt masendav. Muuseum oli äge, seike hubane. ah ja kes tahab koera, siis seal on üks nunnu koerake, kes kodu otsib. Hobune ja kitsed on ka, aga nemad kodu ei otsi. Ja vobla saab osta. ja muudki. Nii selles muuseumis kui ka mujal on õnn olla üliõpilane (va Piusa koopad, need sakivad) ja 1 EUR maksvad piletid lunastavad sissepääsu sellesse kultuurilisusse.

edasi mõõtsid autorattad hunnikud maanteid, millised lubasid veenduda piirijärjekordade probleemi jätkuvas aktuaalsuses, eestimaa kehvas suusailmas ja selles, et pikk pikk miniderivi on mõnus. Nii sel toredal pühapäeval kui ka laupäeval jätkus meie teekonda veel mitmeid pause, mis seisnesid alt ära lennanud ratta otsimises metsa alt, gaasitrossi kinnitamises, õli lisamises kui ka sõidu pealt aknast välja lennanud kaameraaku otsimises. Õnnetused olid õnnelikud ja kadusid ei esinenud. kui välja arvata vabatahtlikult loobunud...

Piusa koobastes kohtasime taas nõmedat Eestimaist teenindust, mis seisnes üliõpilase pileti puudumises ja "meil on suur grupp tulemas" jutus. Kuigi ega seal midagi vaadata ei ole ja maa all viibitakse maksimaalselt 10 min - siis on ka kõige pikemate juhtmetega tüübil kopp ees. Põhjus lihtne - sind lastakse kuhugi "rõdule" kust saad natuke koobast vaadata ja siis jalutad metsa all ning ongi vsjo. Ringi tuuslata nagu muiste - enam ei saa. Aga noh, nüüd on ära nähtud need koopad ja ise-enesest on tegemist väga vahva nähtusega. Sealt edasi Võrru sööma ja siis läks ka ilm ilusaks - enne sadas pidevalt.

Reisi lõppedes näitab odomeeter 50 370 miili läbisõitu ning sooritades kerge matemaatilise tehte algnäiduga 49 896 miili, saab tulemuseks reisi pikkuse 474 miili = 759 km .. Mina kulutasin selle sõidu peale kütust 51 liitrit, mis annab kütusekuluks 6,7 liitrit sajale.

Pilte sellest üritusest saab vaadata : http://usku.planet.ee/minikokkutulek/

heroes never die ... they just reload

2008-07-09T22:39:00.002+03:00

kui ma blogimist alustasin, siis tahtsin siia kirjutada, et asju enda jaoks selgeks saada ja uuesti leida endas see miski, mis aegade jooksul kaduma jäi. blogimine mind selles suhtes palju ei aidanud, siin ma lihtsalt sain ennast väljendada ja kirjutada varjatult asju, mida tegelikult karjuda oleksin tahtnud. Küll aga tõi selguse Hispaania reis kahe neiuga, mis näitas mulle, et elu nii jätkuda ei saa ja asi on perses. Viimase tõuke andis mõnes mõttes Kaupo, kui ta ütles, et minu haigused ei ole ilma sallita käimisest. Mitte et see mind üllatanud oleks, aga kui juba teised märkavad... Igatahes teema on see, et ma kolin Soome. Kuu aja pärast. Ja nii ongi. Kõige raskem on teha otsust, aga tegelikult on kõik okei ja kui otsus on tehtud, siis hakkab juba ainuüksi mõttest kergem... mõnest asjast on kahju ka, aga üldiselt ma jään ehk ellu ja see on olulisem nendest, kellest ja millest kahju hakkab... Aga targem on lahkuda siis, kui kõik on ikka ja veel hästi, siis jäävad kõigest head mälestused. Triibik jääb ka maha, kuid leian (leidsin) talle juba hea uue peremehe.

Eppur si muove

2008-07-02T21:38:00.003+03:00

Lisaks sellele aastaid veninud Austini projektile venis tänu sellelesamale "meistrimehele" ka mu teine ettevõtmine - Opel Omega A 2.6 automaat 1992 aastast. Mis nüüd lõpuks kuhugi jõudis.

eellugu: mu pinginaabri vanaisal on eeltoodud pildil näidatud omega. Väga ponks masin - ei roosteta ja väikese läbisõiduga. Aga ta seisis pikalt garaazis ja kui pinginaaber selle lõpuks 2006.a kevadel välja ajas pärast aastatepikkust seismist, võtsin mina kätte ja hakkasin sellega Keiu isa juurde Haapsalu kanti hooldusesse sõitma. Kõik oli ilus ja kena. 2.6 R6 mootor ja selle 110 kw koostöös cruise controli, avatud katuseluugi ja valju mussiga (rääkimata mugavast õõtsumisest) olid suurepärane sümbioos üheks ilusaks autoreisiks. 5 km enne Ristit jooksis aga mootor kokku, sest kaasaegsed sophisticated mootorid ei kannata ADDINOL firmamärki kandvaid mineraalõlisid! 3. silindri saale "tõmbas ringi" ja keps läks ka katki. Auto seisis pool aastat tühja, siis ostsin sellele 2900 krooni eest uue 2.6 mootori. kokku 600 krooni kulutasin omega transpordi peale Vasalemmasse ja tegin "meistrimehega" diili, et ta vahetab omegal mootori ära keretööde hinna sees. siis seisis auto veel pool aastat kuni märtsis 2007 ma sundisin teda mootorit vahetama - Austini projekt oli ju ka juba peesse kukkunud- tehku siis midagigi. noh, suure hädaga vahetas ta siis mootori raudvara osa ära, kas ta ka hüdrosiduri hooratta otsa sai, ma veel ei tea, sest käigukasti tuleb veel õli sisse lasta. aga noh, siis pärast raudvara vahetamist lõppes mul kannatus ja tõin ka selle auto sealt ära. ja alates aprillist 2007 kuni tänaseni seisis see Omega koos minu Austini jupilaoga õismäel ühes garaazis ja enne seda natuke ka hoovis. Vahepeal olin kulutanud veel ca 1500 krooni tihenditele ja muule sarnasele ning ühe grammi kaupa ladusin teda ikka kokku, aga põhimõtteliselt ta seisis, sest minu vaba aja varu on limiteeritud. Nüüd siis aeg käes ja täna kulus kokku 4 tundi usinat tööd, paar poekülastust, ning 950 krooni hiljem, täpsemini kell 17:02 läks mootor tööle. ja ta töötas hästi! ei mingit vibrat, ei mingit kolinat! ehk siis ta elab. Nuh, elab selle mööndusega, et jahutussüsteemis pole veel vett, sest see "meistrimees" on ühe lõdviku katki lõiganud ja asendust veel ei ole. Samuti ei hakanud vabatahtlikult tööle bensiinipump. Aga aretatud sai otseühendus vooluvõrku (pagasniku valgusest saab voolu - tuli põleb, pump töötab, tuli ei põle, pump ei tööta :)) ning pärast 30 sek käiamist Fiesta akuga läks ta käima ka. Oi seda häält! peaaegu sama hea nagu Ford Focus ST-l millega ma täna hommikul tunnikese sõitsin.

Kui ta nägi välja veel selline (mai 2007)...

...ja kapoti alla pidi veel mahutama need jupid...

... ning need ...

... siis ega mul väga suuri eduväljavaateid ei olnud ja olukord tundus halb. Aga kui ta täna garaazi tihket sinist tossu täis puhus ja ilma vähimagi vibratsioonita töötas hoolimata sellest, et ühte õhutoru polnud küljes, mootoris polnud jahutusvedelkikku, õli polnud sees ja käigukasti õli ka ei ole... siis nüüd olen jälle positiivne :)kui tervis parem ja mõned jupid veel ostetud, siis veedan veel mõne tunni garaazis ja saan ta jälle teedele.

Aga muus osas on mu elu väga mõttetu.

Turboaeglane arstisüsteem

2008-07-01T19:01:00.003+03:00

käisin täna hommikul perearsti juures. etteruttavalt võin öelda, et mõttetu käik! läksin sinna üksnes selleks, et saada kaks paberilipakat, millistega homme hommikul verd ja uriini andma lähen. ja siis reede õhtul on uus arsti aeg, mil koos analüüside tulemusi kaema hakkame. Seniks kopitan kodus. Millest ma aga rääkida tahtsin on see, et tervisekontrollis erasektoris võttis proovide (veri ja uriin) andmine, tulemuste saamine ja tulemuste analüüs kokku ca 15 minutit. Ehk siis väga kiiresti ja mugavalt. Nüüd siin kulub 2 perearsti aega (2 päeva minu jaoks) + siis üks päev proovide andmiseks + üks ootamise päev. Ilmselt selle pärast ongi kõik ravijärtsud nii pikad vms. Hull värk ma ütlen!

Täna oli viimane kord...

2008-06-30T18:56:00.002+03:00

... kui ma Info-Autosse hooldusesse läksin. Esiteks on seal alati torris ning nõmedad hoolduspoole teenindajad. Automüüjad seevastu on ideaalsed. Teiseks ei süvene nad probleemi ja arvavad, et on ise hästi targad. No võibolla nad on ka, aga seda peab klient tundma ja nemad peavad olema professionaalid. Kolmandaks maksis minu fiesta 40 tuh hooldus 4000 krooni. No mida v*ttu! majanduskriis võiks juba nendeni ka jõuda, kuradi nõmedad täissöönud ussid. Kahjuks on Ford liiga hea auto, et kohe nüüd täna mõne teise automargi kasuks otsustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et 20 000 hooldus sügisel maksis 2200 krooni! Tööd, mis tehakse, on sisuliselt samad. Ühe läbipõlenud piduritule pirni vahetus nt maksis 190 krooni + pirn 60 eek (lahti keerata 3 polti), summuti kuumakaitsepleki sirgeks väänamine aga 90 krooni! ja siis kilkavad, et aknapesuvedeliku täitmine on tasuta. kahjuks ma eile täitsin ise, ei aitäh! Siinkohal tooks võrdluseks Lexuse teeninduse, kus jäetakse kinnine pudel jääteed alati topsihoidjasse ja mingi heasoovlik kiri ka juurde vms. Samuti ei olda seal torris ja nõmedad. Ainult sel põhjusel ma ostan järgmiseks mingi luksusauto, sest tõesti, teenindus on minu jaoks tähtsaks muutunud. Ja see koht, mis ei teeninda hästi, kasvõi ühe tõrvatilgana meepotis, minu vältimatult kulutatavat raha endale ei saa. Neljandaks selgus, et mu krediitkaart ei söö nende nõmedalt suurt arvet, mis aga omakorda tõi välja selle, et ilma raha maksmata ei ole võimalik autot tagasi saad! Turbovale valik, pelmeenid! Seega, kui sul pole sularaha, kaardiga maksta ei saa ja netipanga paroolikaarte pole kaasas, siis autot kätte ei saa. Mulle edastatav sõnum: "Rooma koju, kopsupõletikus värdjas" .. FAIN! Pange põlema ennast! Ma loodan, et mõni info-auto tegelane loeb seda. või siis edastage neile järgmine infokild. Sain täna liisingust pärast hommikust jutuajamist müügimehega (kes on väga lahe) sisulise jah-sõna Focuse liisimiseks ning saaksin selle isegi 0 % sissemaksuga. Seega, ma oleks teile ilmselt homme hommikul pärast isaga konsulteerimist jah öelnud, liisingu oleks saanud ka veel homme ja juba reedel oleksite te mulle selle maja ees seisva sinise Focus ST saanud kätte anda, aga vot nii vihastas mind tänane kogemus, et ma ei osta Focust! Sõidan Fiestaga veel mõnda aega, hooldan seda ise ja kui aeg küps, ostan Lexuse!

Pole nigu põhjust olnud kirjutada...

2008-06-25T18:55:00.003+03:00

ja nüüd on. Eelmine nädal sain külma. Tööjuures läks palavaks, higistasin, autosse, konditsioneer = tüüpiline variant külmetumiseks. Külmetus nigu külmetus ikka - läheb tavaliselt üle. nii ka see. palavik kadus juba kolmapäeval, neljapäev reede oli ainult nohu alles ja nohu valgub kopsu, tekitades köha. Tavaline teema ühesõnaga. Eile ja täna tundsin, et köha hakkab ka ära minema ja kopsud rögast puhastuma... või noh, peaaegu. Siis aga sattusin korrapärasesse tervisekontrolli, mida me tööjuures kord kahe aasta tagant läbima peame. Algus ilus - silmanägemine hea, enamus näitudest okeid, aga siis vere sisaldus uriinis - palju. seejärel vereproov näitab mingit põletikualget. tehti röntgen kopsust. Lõppjäreldus - kopsupõletikupoeg ja sellest tingitud neerupõletik. noneh. tädi tahtis kohe haiguslehe kirjutada, aga homme hommikul teeb seda perearst. seega olen JÄLLE haiguslehel voodireziimil ning esialgu nädalaks, siis korduv arstivisiit. Küll aga paljastas kopsupilt veel seda, et mul on kunagi (1999 - 2008) ajavahemikus kaks ribi murdunud olnud :) ise ei tea, ei mäleta et kaebust oleks olnud. igatahes on mingi väärkokkukasvamine. päris kasulik on vahepeal tervisekontrollis käia. tunne on natuke haige, aga et kopsupõletik...

Tartu vaim

2008-05-30T20:35:00.002+03:00

tahtsin siia kirjutada oma vahepealsest unistuste reisist Hispaaniasse, aga ei tulnud vaim peale kohe :) küll aga sattusin täna tartusse ning esimest korda üle 2 aasta olen taas oma korteris. Oh seda nostalgiat. Soome tüdrukud, kes siin pesitsesid, on aga enam kui notsud... tulin siia koos kahe (ime) kauni neiuga ning kui nood maha pandud olid ja ärevus kadus, siis tabas mind koheselt suuremat sorti masendus. Noh, masendus on kogu selle nostalgiakuhila all peidus, kuid põhimõtteliselt otsin ma praegu maalreid. Plaan oli pesta seinad puhtaks ja üldse korterit kasida, kuid fakt on see, et pesta ei ole siin seintel mitte midagi. Notsundus on suur olnud ning tüdrukud on kahe aasta jooksul seinte sisse kruvinud miljon konksu ja seinad on ära kriibitud. Huvitav, kuidas mõndade elu nii intensiivne on? Mina elasin siin 3 aastat ja selle aja jooksul jäi kõik terveks ja puhtaks. Seega, kui keegi seda posti loeb ja tal oleks maalrid saadaval, kes Tartus 3toalise korteri KOHE üle värviks, siis anda märku. Aga põhimõtteliselt peab rõõmustama, sest põrandad on okeid, taimed on kõik elus ja isuga kosunud ning mina joon praegu Gin mojitot ja söön vinkusid. Tartu vaim on olemas ja ma tõesti ei tea, mis vägi mind siit tartust ära kiskus. Pole see elu seal Tallinnas parem midagi. Nüüd muidugi oleks siia tagasi tulek jällegi vägagi suure hulga kalli ja väärtusliku maha jätmine, aga kas pole lõppkokkuvõttes oluline mitte see, et ise õnnelik olla? Kohe kui vinkud söödud, kasin WC ära ja pesen aknad puhtaks. Muruniiduk tuleb külapealt üles otsida - vist sai naabritele laenatud, sest soome tüdrukud muru nkn ei niitnud. Vot. Tartu ruulib ja ma tahan siia tagasi - täpselt nii heitlik mu meel ongi!

Depressiivsed Eesti väikelinnad

2008-05-15T22:15:00.000+03:00

Maksuametnike reid Jõelähtme valla rohevööndis

2008-05-15T14:58:00.000+03:00

Olles Tallinnast kaasa haaranud kõik oma vajalikud töövahendid ja natuke rohkemgi veel, asus kaks autot Põhja MTK ametnikega mai alguses ühel kenal laupäeva varahommikul teele Tallinna naabervaldadesse - reidile. Üleriigilise reidi põhjuseks on kodanike massilised kaebused metsa all lebavate prügi, sodi ja kõige muu hunnikute kohta, Põhja ilusad, targad ja osavad ametnikud suundusid Jõelähtme valda. Kliendid kaebasid, et on inimesi, kes üritavad loodust säästa ja hoida, kuid on ka ükskõikseid “tühmapäid”, kes poetavad jäägid kuhugi suvalisse kohta. Kui koristajakäsi on vähem kui reostajaid, koguneb praht ajapikku loodusesse ning vaja läheb tõsist sekkumist. Kaebused muutusid aktuaalsemaks kevade saabudes. Kuigi sel aastal ei saabunud kevad kuigi erinevalt kõigist eelnevatest kevadetest, tundis keskkonnateadlikumaks muutunud rahvas muret looduse jätkusuutlikkuse ja muu sarnase pärast. Loodus ärkas tasapisi, kõik oli nii ilus ja kevad mõjus pärast talve väga hästi – linnud laulsivad, oli soe, päevad muutusid pikemaks ja valgemaks, hing rõõmustas.... Kuid koos kevadega saabusid peidikutest välja ka suured hulgad prügi ja muudki, mis klassifitseerub lühidalt öeldes jama alla. Selge hoolimatuse ja elamisekultuurituse näide, milline vajas kohest sekkumist.

Meie tublisid kontorirotte ei heiduta raskused ja teades, et taas ootab ees päev, mil miskit kasulikku saab teha, keerati autoninad Kiiu poole eesmärgiga koostada protokolle rikkumise kohta, trahvida, üles puua, maha lasta ja avalikustada raske rikkumise toime pannud isikud, sest ainult eeslid tallavad muru ja reostavad metsa. Objektile jõudnud, tõmbas Pille jalga roosad, lilledega kummikud, surus mütsi ja päikeseprillid sügavamalt pähe ning näitas üles igakülgset valmisolekut võsas müttamiseks. Kaupo oli niisama ilus, näitas musklit. Karin tõmbas kätte lillelised, natuke roosat värvi kindad, samal ajal kui Merike tuvastas sündmuspaiga ning märgistas asukoha kaardil. Uku ja Ele olid samas moraalseks toeks ning mõmisesid heakskiitvalt.

Teades, et töö käib maksuameti kaitse all, asusid ametnikud eriti detailselt maantee servale ja metsa alla visatud bensiinitsekke, kummivahetusjäänuseid ja muid põnevamaid inimtegevuse produkte inspekteerima. Konfiskeeritud produktid koguti hoolikalt kokku ja professionaalsest kretinismist, lisaks kantuna soovist leida süüdlasi, otsis maksuametniku terav silm eriti usinalt tõendeid, mis võiksid viidata saastaja isikule. Tööd tehes, päike kõrvetamas täies kuumuses, oli küll meeletult raske, aga siis hoidis tuju endiselt kõrgel mõte eesootavast nirvaanast puhtama looduse ja seega ka parema elukeskkonna näol. Parem elukeskkond tähendab rohkem õnnelikke inimesi ja rohkem õnnelikke inimesi tähendab, et maailm ongi parem paik. Milline ideaalne looduse ja inimloome süntees meelelahutuseks ja puhkuseks, kuid samas ka millekski nii kasulikuks nagu üldpreventsioon ja plastmassivabam teeperv. Sarnane tunne tekib lugedes Muumitrolli lugusid – müstiline, natuke hirmutav, kuid samas väga seltskondlik.

Seltskonnas figureerivad juristid asusid kibekiiresti nähtut vormistama ja kogutud tõendeid koondama. Käimas oli tõeline meekonnatöö, kuid varsti, pärast eriti illegaalse kaardistamata prügihunniku leidmist pidid juristid oma suuremas osas mõtlemistöö ajutiselt pooleli jätma ja inspekteerivale personalile appi ruttama, sest teeperved ja ebaseaduslikud prügimäed ei suuda ilmselt üllatada floora ja faunaga, kuid kultuurihuvilistele on seal tegemist küll. Reid ei olnud edukas süüdlaste leidmise vaatenurgast, kuid huvitavat materjali koguti kahtlemata. Kõige elavamalt sööbis mällu olukord karvasega. Merike, edasipüüdlik nagu ta on, jalutas teistest eespool, et ise kõik paremad palad üles leida. Mõne hetke pärast lõhestas muidu rahuliku miljöö Merikese ärev karje: "Karvaneeee!" Pikemalt mõtlemata tõttas appi Uku, kes tuvastas nii visuaalse vaatluse meetodil kui haistmismeele abil kilekotitäie pehmet ja karvast. Nina kinni hoides, tüdrukud ümberringi, haaras Uku karvase ühest väljaulatuvast osast ning Ele ja Karini kaasabil sai karvane asitõend isoleeritud ning suurem ärevus möödus. Kõike kokkuvõttes olid tublid ametnikud leidnud kõike – mähkmeid, kasutamata kondoome, juba hapraks muutunud koduloomi ja ennekõike ilmselgeid jälgi inimeste toidulaualt, mida ainuüksi roosades kummikutes ja kinnastes neiud - üks ilusam kui teine - üksi konfiskeerida ei jaksa.

Konfiskeeritud inimtegevuse jäätmeid kogunes kuhjaga auto järelkäru täis, lisaks veel auto enda kasti täis, veel ühe järelkäru täis ja need kõik suunati ajutise ladustamise protseduurile, milline oli vajalik kaubale edasise käitlusviisi määramiseks. Samal ajal liikusid ametnikud uutele jahimaadele, kust veel jäätmeid kokku korjati. Ele ja Kaupo ennastunustav sõiduvahendite ohverdamine tõi metsasügavustest välja televiisorite jäänuseid, paar kasti taarat ning muid majapidamistarbeid, mis samuti ajutise ladustamise protseduurile suunati. Kogutud informatsioon vajas masinamoodi menetlemist ning sellega tõmmatigi päevale joon alla. Reidi saak oli tõsine nii Põhja MTK ametnike seisukohast, kui ka üleriigilise aktsiooni mastaabis ja päev loeti igati korda läinuks. Milline pisike samm oli see Ele, Kaupo, Pille, Karini, Merikese ja Uku jaoks, kuid kui mõõtmatult suur samm oli see kogu ühiskonna heaolu nimel!

Õigust mõisteti, aga õiglus ei võitnud

2008-05-13T22:57:00.002+03:00

Seoses trahvidelainega ja mitmete põnevate Riigikohtu sulest tulnud otsustega on nii mu peas kui ka sõpraderingis korduvalt liikunud mõtted õiguse ja õigluse teemadel. Mõeldes Pillele mõtisklesin täna selmet tööd teha või jumala eest õppida. voh. Enivei, tekib küsimus sellest, kuivõrd üldse on võimalik riigi juhtimine, kui kõige selle mitmekesisuse pinnalt võimalikult paljusid rahuldavaid otsuseid tegema peab. Nii ongi tekkinud situatsioon, kus riigijuhid üritavad parimat, aga välja tuleb nii nagu alati – mitte keegi ei ole rahul. s.h mina.

Püüdlemine kõigi suhtes õiglase elu poole on läbi ajaloo olnud õiguse keskseks eesmärgiks, kuid kas mitte pole aeg tunnistada, et nii kõrge siht, kui seda on kõigi jaoks õiglane tulemus, on püüdmatu? Kuidas iganes õigust ei mõisteta – kohtus, tänaval, ajakirjanduses – alati tekib arvamus objektiivse õiguse pinnalt, kuid läbi subjektiivsete arvamuste tõlgendatuna. On võimatu nõuda, et kõik õigust ühte moodi mõistaksid.

Tekib küsimus, et kuhu mahub siinkohal idee õiglusest. Õiglus on olnud siht, mille poole püüeldakse. Kui õigus on miski, mis meie käitumist igapäevaselt suunab, siis õiglus on püüdlus kõiki rahuldava ühiskonnakorralduse loomine! Kas pole see mitte utoopiline idee just sellel põhjusel, et inimesed on nii erinevad ning alati püüdlevad kasuliku poole? Mina leian, et õiglus pesitseb igaühe sees. Õiglane on see, mis parim tundub! Juba mõne hetke pärast võib seegi väärtus olla muutunud. Seega julgen väita, et kui ajaloos üritati õiglust käsitleda kui õiguse eesmärki, siis tänapäeva ülerahvastunud maailmas on see iga inimese personaalne väärtushinnang sellele, mis kasulikum või kasumlikum tundub.

Mina ei olnud rahul mulle kirjutatud trahvidega - leidsin, et nõutud summa ei ole õiglane. Aga hei! nemad ei olnud süüdi, oli sitt õnn. Kuid nii see käibki – see ongi elu!

Ega ilma asjata ole öeldud „homo homini lupus est.” See tähendabki just seda, et kõik püüdlevad kõige tarvilikuma poole, pelgamata sel teel isegi sõbrale nuga selga lüüa, kui viimane takistuseks peaks osutuma. Seetõttu ei ole üldse imestamapanev, et ühtne käsitlus õiglusest puudub. Inimene on inimesele hunt. See lause iseloomustab ideaalselt inimühiskonna olemust, aga on väga ülekohtune huntide suhtes, sest hundid ei murra oma liigikaaslasi, veel vähem teevad nad seda oma pesa ümbruses.

Niisiis on õiglus igaühe siseveendumus. Isegi kohtumõistmine. Kohus peab küll rangelt jälgima kehtiva õiguse norme – nn objektiivset õigust – kuid kohtunike seas välja kujunenud üldine juhis hea kohtuotsuse kirjutamiseks kõlab nii: „Kohtuotsus peab kajastama kohtuniku siseveendumuse kujunemist ning seda põhjendatult edasi andma.” Sellega on väga otseselt öeldud, et kohtunik peab talle esitatu pinnalt kujundama oma siseveendumuse, subjektiivse arvamuse, ning selle siis põhjendatult esitama. Kuid kas pole mitte lihtne veenda teisi isikuid vallatava teema raames ja isikliku arvamuse pinnalt? Kohtunike subjektiivse arvamuse tekkimisele aitab lisaks kaasa osav süüdistus- või kaitsekõne - oleneb kumma poole kasuks kohtunik otsustab.

Selline õigusemõistmine, selle mõiste kõige vahetumas tähenduses, eeldab, et üks menetluse pooltest jääb kannatajaks ning teine võitjaks. Kui leidubki kannatanuid, kes kannatust õiglaseks peavad, ning võitjaid, kes võitu ebaõiglaseks hindavad, jäävad nad siiski vähemusse ja ühiskond peab üldiselt negatiivset ebaõiglaseks. Tundub, nagu oleks õiglustunne sama, mis rahulolutunne: kui saavutad, mida tahad, ongi tulemus õiglane?

Siiski on levinud ka vastupidine filosoofia õiglusest kui ühest õiguskorra iseloomuomadusest. Kuid leian, et sellest ei saa rääkida just nimelt seetõttu, et õiglusest ei saa rääkida lahusolevana õigusemõistmisest ja kuivõrd õigusemõistmine on kohtuniku nägemus normist ja tõlgendus, ei ole objektiivset õigusemõistmist olemas. Samuti veenab kaitse alati kaitsma ja süüdistaja süüdistama. Kumma argument tugevam on, selle poole õiglus kaldub ja seepärast ongi kõik täpselt nii p*rses nagu see praegu on :o)

Kokkuvõtteks ütlen, et objektiivset õigust realiseeruva õiguse mõttes üldse ei eksisteerigi ning see õigus, mis meie kannul varjuna käib, meie igapäevaelu korraldab ja muudab, on üdini subjektiivne õigus. Subjektiivne, sest igaühel on oma arusaam sellest, mis lubatud ja mis keelatud. Paljud inimesed ju ei tunnegi seadust, samas kui teised tunnevad seda väga hästi. Ja nii ei olegi võimalik olukord, kus õigusemõistmise tulemus oleks kõigile ühtemoodi õiglasena mõistetav.

ühest poole neljani ilma paanikata

2008-05-13T21:32:00.005+03:00

Kahvaturoosade ööpilvede vahelt hiilib puutumata lumeväljale kuukiir. Üks taevakarva kutsu rebis välja pooleks, puistates lumele oma jäljerea. Kuhu liikus see karvane, pehme, taevakarva kutsu? Tema ees valendas noor kuusemetsa viirg. Kutsut huvitas, mis selle metsa taga on. Juba kolm tundi oli ta oma jäljerada vedanud. See kutsu otsis ennast, ennast iseenda sees, aga ta ei teadnud, milline see on, mida ta otsib. Ta peas oli käinud väike sähvatus ja sinna tekkisid nüüd igasugused valgustavad ideed. Pisikene kutsupea tootis mõtteid, millest enamus kindlasti üleliigsed olid ja ühte pisikesse peasse tulla ei tohiks. Lumes liikus ta instinktiivselt, teadmata oma seiklemise täpset sihti ja põhjuseid …

Jooksen mööda helesiniseid seinu. Laeski muudkui jooksen. Otsin südameid, mida süüa - seni pole õnnestunud. Mul on tuli takus ja ma ei saa seista, sest niigi mitte keegi ei näe mind. Lambid ei põle? On väga pime! Jooksen mööda peeglit. Kuid ma ei näe ennast seal - on ju pime. Nurgas on väike loomake. Ma vihkan teda. Jooksen talle otsa kuid ta ei sure. Toon esmaabipaki. Ja olen ta päästjaks. Ta muutub rõõmsaks. Jookseb hüppab ja loeb luuletusi. Tal on peenike nõme hääl. Ta keha on karvane. Seda ma ei vihka. Hellalt surun ta vastu oma lihavat põske. Paanikas väike loomake sureb – liigest pingest. Vihastan ja seon talle traadi kaela. Ühe traadi otsa seon radika külge, teise aga loomakese külge. Viskan selle 5 korruselt alla. Asfaldile jääb ebamäärane kuju. Siis tuleb isu. Isu veel midagi huvitavamat teha. Söön ühe protsessori ja kausitäie mälu. Mingi juhe jääb suust rippuma. Oksendan. Kõht on ikka tühi. Varastan peeglikapilt peremehe võtmed. Tema Audi võtmed. Ning salaja lohistan oma keha autosse. Sel hetkel ma olen niisama tühine kui üks pisike sipelgas hiigelkivi jalamil.

Ma olen inimeste seas kui üksik sipelgas hiigelkivide vahel. Tegelen mõttetustega ja seetõttu on mu elu nii mõttetu. See ei oleks mõttetu, kui ma oma tegemisi mõttekaks teha püüaksin, aga kuna ma seda ei tee, siis ei parane ka mu elu staatus - mõttetu. Tiksun suurte kivide vahel - üksi minu maailma jaoks vöörkehade seas. Otsin teed oma urgu, kus kõik tegelased on minu kasvu ja ka sarnase mõtlemisega ning nillivad nii nagu see mullegi meeldib. seal ei tunne ma ennast halvasti ... endiselt on öö on pime, aga mingi kuu valgustab hiigelkive, mis omi varje mu üll heidavad nagu tahaks ära süüa. Otsustan minna otseteed üle hiigelkivi. Sammal on surmalõksuks, seetõttu hoian lagedale. Kuulatan, aga õhus pole vähimatki heli, liigun transilaadses seisundis, instinktid juhtimas õigesse suunda. Jalad on juba väsinud, aga ma ei kaota lootust... kõnnin juba terve igaviku, vist mitu aastat, kui lõpuks ees kumabki miski... veel mõnede hetkede möödudes jõuan nägemisulatusse. Nüüd? Aga nüüd? Aga pärast seda? ...... see on suur kivi, mille jalamil seisavad kümned tuhanded minusugused sipelgad. Me kõik vaatame suurt heledat kera, mis särab. me oleme nüüd lõpuks seal koos. meie, koos oma mõttetusega. mina, nii nagu teisedki, lihtsalt seisame seal ja vahime, kuidas aeg kaob.

Teispool metsa oli palkonn. Majas mängis raadio ja elektripirnid valgustasid jääpurikaid katuseserval, korsten tossas ning koos tossuga tuli õuele lambasooles grillvorsti hõngu. Viiesaja meetri kaugusel, kui minna edasi mööda auklikku kuuskedealust teed, mis öötundidel ei sisalda luksigi valgust, oli maantee, kus vuras hiline sõiduk. Taevakarva kutsu kraapsas puust ust ning väljastas kaebliku käuksu oma auravast, natuke külmetanud koonust. Kraapsas korda teise ning siis veel kolmandagi kui korraga hakkas toakeses haukuma pisike emane taks. Peremees väljus ning kihutas taevakarva kutsu ilma pikemata minema. Kutsu ei öelnud selle peale midagi, isegi saba hoidis edasi püsti. Natuke nukrana ja nagu transis kadus ta neelavasse öhe – kuuskede alla auklikule teele. Ise oli ta rahul …

Taevakarva kutsu sai aru, mida ta otsinud oli. Seda aga ei saa keegi kunagi teada, kuna kutsu pisuke koerapea salvestas selle oma sügavaimasse soppidesse. Rahuldatud Harni puges koeraluugi kaudu koju, tagasi oma pessa, raputas kasukast jaheda õueõhu ning uinus. Kaval mõte läbis veel korraks ta pead

Roolis sõge, voodis mage

2008-05-13T18:10:00.002+03:00

Lahendasin täna müsteeriumi, miks Eesti noored mehed liiklused niuksed põrsad on. Lihtsalt kui voodis ei suuda sõge olla, siis tuleb seda liikluses väljendada. Kui oled voodis sõge, siis saab roolis magedalt hakkama, kui voodis mage oled, siis tuleb ennast liikluses tõestada. või mis :)?

muus osas ei ole suurt midagi öelda. Puhkuseni on 2 päeva veel. Uku elab selle nimel. Tööl on tegemist kui palju, aga puhkuse eel vist ongi nii.