Tugev Eesti mees

neile, kes aru ei saa, siis seda eelmise nädala reisi ei teinud karmiks mitte üldse see, et ma ei maganud, ei söönud ja sõitsin järjest - kogu agoonia oli sellest, et poolas olid sitad teed ja mujal oli lihtsalt vihm-lumi e. ilmastik oli kehva. Olla magamata pole probleem mitte kusagilt nurgast, olla söömata täpselt samamoodi. Seega, nn "vene turisti" moodi reisimine oligi selle asja eesmärk - teha midagi erinevat ja see oli mõnus. Ja ma teen seda veel, kui finantsaugud likvideeritud saan. Kihlvedu puudutas ainult pühapäeval elusalt tallinnasse jõudmist, muu oli enda võimete testimine ning ma sain teada, et 2500 km järjest sõita ei ole kaugeltki minu viimane piir ja nagu näitab ka see, et ma Pärnus veel avarii ära hoida suutsin, näitab, et ma olin igati värske ja tähelepanuvõimeline. Ma võiksin sõita veel ja veel ja veel, kuid selleks peaks lihtsalt keegi kaasas olema, sest igav on.. makk (muusika) võiks autos ka olla. Põhimõtteliselt minu elutempo praegu ongi selline - eelmisel näd vah olin teel, kuid nt ka see nädalavahetus on selline, et reedel kohe pärast istungit kimasin tartusse kooli, pärast kooli kohe tallinna tagasi, pärast koset võtsin ülikonna seljast ja panin "tsiviilriided" selga. Sõitsin otse kinno, pärast kino tiksusime veel Roberts Cafe's ning magama sain ca 1:30. Kell 6 ärkasin ja kimasin jälle tartusse kooli, kohe pärast kooli tallinnasse, kus kavatsen tuba koristada ja õhtul vaatan, äkki teeb mingi disko. Magamine on nõrkadele - küll ma siis magan kui vanaks jään ja enam üleval olla ei jaksa :) ja eelmistest nädalavahetustest olen ma juba kirjutanud...

Agoonia ehk osa 3

nii.. siiani oli kõik lihtne, siis algas Poola. Tankisin kohe piiri lähedal mingis suvalises nurgataguses tanklas paagi täis ning oli kohe tunda, et see oli kehvem, sest jõudu jäi vähemaks. juba alates piirilt sattusin ma "avasta-poolamaad" tee peale ehk siis mitte kiirteele. väga hull see polnud ja liiklust oli vähe, aga kuna tunni aja seal liikumise keskmine kiirus jäi alla 70, siis otsustasin kiirteele minna, et ikka pühapäevaks koju ka jõuda. Pealegi, suuremas osas oli see küll hea, kuid täiesti ootamatutes kohtades olid "mädad" kohad ja seal oli tee hull. Poolakad on legendaarsed möödasõitjad ja ma ei saa aru, miks seda Eestis ei harrastata. Teed on piisavalt laiad ja mitte kellelgi ei ole ohtlik, kui äärmised kõrvale tõmbavad. Kiirtee aga oli pettumus. Vaatasin rõõõmuga, et sedapidi saab kuni varssavini ca 400 km sõita ja reklaamis, et on tasuta, aga kui korra sellele "tasuta" teele keeranud olid ja miski 50 km sõitnud, siis akkas tasuline osa pihta. ja nii pidigi maksma 3 x 11 slotti. no okei, vähemalt saan rutem koju - mõtlesin. Aga siis ohhooo pele, sai äkki kiirtee otsa. just täpselt nii äkki, et ees oli sein ja mine paremale või vasakule. haakisin ühe leedu rekka taha, kelle sabas siis 100 km/h mööda autolaiuseid poola teid warssavi poole sõitsime. ja 130 km oli sealt veel varssavisse. Ilmast rääkides, siis poola kiirteel 2 h oli kuiv ja päikeseline ilm. ülejäänud aeg oli vihmane. ja kiirteelt kuni varssavini oli lihtsalt märg. vahepeal oli uus öö peale tulnud - sellest saate aru, kui ebaproduktiivne oli ca 500 km Poola läbimist - kogu valge aeg läks selle peale. enne varssavit pidin taas tankima ka - paak polnud küll tühi, aga mul oli karvane tunne, et varssavis võin ära eksida ja pärast varssavit pidi hakkama kogu reisi kõige hullem osa. varssav on kloaak. teed on hullud, ühes kohas olid trammi või rongi vms rööpad tubli 5-10 cm teepinnast kõrgemal - kõik sõitsid 1 km/h üle. täiesti suvalistes kohtades on pea suurused augud tee sees... liikls on tihe. aga taas aitas "teeme-midagi-millest-üldse-aru-ei-saa" ja äkki olin õigel teel - teel Bialistokawhrkdbakdi poole. siis haarasin veel ühest leedu bussist kinni ja saingi varssavist ilma eksimata ja probleemideta läbi. auto sai küll kõvasti haiget neis aukudes ja esisild hakkas kolisema + ratta tasakaal lasi jalga. pärast varssavit bialistoki (ei mäleta kirjapilti) poole oli paha tee. umbes nagu tallinnast keilasse läbi harku, selline tee, aga kohati üllatavate löökaukudega ja siis hakkas lund ka sadama. B on suur linn - alguses plaanisin seal magada, aga siis otsustasin, et sõidan edasi, sest und ka polnud ja pealegi taheti esimeses öömajas 60 eur saada. siis saatsin nad pepusse ja rohkem ei uurinud. võtsin suuna augustowi poole ja vot see oli tee, mida ei saa via balticaks nimetada. Kitsas! no nii kitsas, et kui rekka vastu tuleb, siis tõmbad ikka väga kõrvale ja rekka laseb ka teepervel. mäed üles-alla ja kurvid. mets, palgivirnad kahel pool teed aegajalt. ja sadas lund. vot see oli kõige hirmsam sõit, sest tees olevaid auke ei olnud näha ja öösel miski kella 2-3 paiku oli seal PALJU liiklust. nägin esimest korda eesti numbriga autot :) leidsin ühe parkla ja magasin seal 2 x 1 h, sest lihtsalt lumesadu oli tihe, tee libe ja tundsin, et ei taha edasi sõita. a siis hakkas jahe ja sõitsin edasi. Augustowisse jõudmine tähendas tee paranemist ja tuju paranemist ning suwalki tuli nigu niuhti.... kõik kes reisinud euroopast maismaadpidi, teavad ilmselt, milline kergendus on jõuda balti riikidesse. pärast poolat on see tõsiselt justkui tsivilisatsioon. tee läheb heaks ja mets lõpeb otsa. see on sõnulseletamatu kergendustunne. Leedus sõitsin öösel miski 4-5 paiku, ehk siis hämar oli ja meeletu uni tuli peale. magasin jälle 2 x 0,5 h erinevates kohtades. Sõit käis tunde järgi ja kaarti polnud enam vaadata vaja - nii kodune ja hea tunne oli. Leedus tankisin 10 l ja ostsin võileiva ja avastasin, et pole 3 päeva pastlaid jalast võtnud. tegin seda ja elu oli maailma kõige ilusam :) siis tuli läti. põhimõtteliselt võis juba kodu lõhna tunda ja eesolevad 400 km to tallinn ei olnud miski mure. tunne oli selline, et nüüd võib auto ka katki minna - kasvõi lükkan koju! lihtsalt nii lähedal oli kõik... riiast tallinna poole pööramine ja alla 300 km tallinnani pani lausa naerma. und polnud, kõik oli timm, sadas lund. seda peab ütlema, et Riia ringtee on sama hull kui varssav. õnneks sõitsin seda valges ja ühtegi mammutauku ei neelanud. kuna vanaema-vanaisa on pärnu külje all, põikasin sinna ka sisse. kell oli 13 00 ja sellega lugesin reisi lõppenuks. just sel hetkel avastasin, et ma ei ole suurt midagi söönud alates neljapäevast ning elasin ainult energiajoogi ja mõne võileiva peal. muidu ei saanudki aru, aga kui vanaema kaks kilo endatehtud kartulisalatit ette pani, siis kadus see nagu muti auku ja ma sain aru, mida tähendab nälg ja nirvaana. tegin kohvi ja asusin tallinna poole teele. siinkohal tahaks ära märkida, et alates pärnust oli ilm selge ja tee puhas. sõita oli ÜLILIHTNE. kuid samas tõrvatilk ka meepotti - ma sõitsin terve euroopa läbi ilma ohuolukordateta... ja pärnus päästis ainult minu tähelepanelikkus austini parema külje (kõrvalteelt tahtis sisse sõita, aga ma keerasin vastassuunda) ning tallinnas jäid loetud sentimeetrid puudu, et üks oleks mulle tagant sisse sõitnud - palju õnne teile eestlased. teadke, et kui keegi peaks selle kollasega midagi tegema, siis võin rünnata ja ei vastuta oma tegude eest. keep away. Svenilt sain liitri rummi ja kõik kiitsid auto heaks.

Eurotripp - igav tavaline osa ehk osa 2

Laevasõit oli vahva. Laev oli suur - autodekil oli 6 rida rekkaid kõrvuti näiteks ja laev oli imelik. Kuna La Manche oli suurte tuulte meelevallas, esines seal keskmisest suuremaid laineid. Vahused otsad ja laev õõtsus päris arvestatavalt. Minul igatahes jõudis juba alguses süda läikima hakata. Aga just siis teatas laevakapten, et "in a few minutes we are turning on stabilizers" in a few minutes läbis laevakeret tugev raputus ning oh seda imet - kõikumine kadus. no mitte ei kadunud täielikult, aga jäi vaikseks. ülevalt dekilt alla vaadates tuvastasin, et mingid torud veepiiril puristavad hullult vett välja :o) Igatahes, maabunud reede õhtul kell 21:00 Dunkerques algas pihta selle tripi "hulluse" osa. Ma polnud ikka veel kindel, kas ja kuidas Tallinna saada ning selles selgusele jõudmiseks hakkasin lihtsalt sõitma. Võtsin suuna Bruxelles sildil näitava noole suunas. Printisin omale maps.google.com aadressilt välja gloobuse koos juhistega "pööra siia-sinna" ning seda üritasin üldjoontes ka järgida. Tuul oli ülikõva ja sõita oli raske - külgtuul mõjub sellele autole kõvasti. Tee oli märg, aga ei sadanud. Veel. Esimese tankimise viisin läbi Prantsusmaal, pärast ca 100 km sõitu mandril. valik oli vale, sest kõik inglismaa kallist bensiinist pimestatud autojuhid olid selles tanklas bensiininälga kustutamas. järts 20 min, et tankima saada. aga ma ei riskinud punase peal hoida näitu. Kohe pärast tankimist hakkas sadama rahemoodi lund. sellises pudrus sõites pidin keerama ühest kohast ära Oostende-Brüsseli tee peale, kuid miskipärast sattusin ninaga Oostende poole, mis loomulikult tähendas seda, et ma taipasin seda alles Oostendesse jõudes. Sadu oli muutunud vihmaks ja kuna Pille ütles, et see on lahe linn, sis parkisin auto ning tegin 20 min tiiru. Öösel ilmselt see linn oma võlusid välja ei näidanud, aga jalutuskäik vihmas kulus ära ikkagist. õnneks oli Oostende tollest keerakust ainult 13 km, seega 26 km vastu taevast. Jätkus emotsioonitu ralli Brüsseli poole @ 100 km/h = ~65 mph. tunne oli umbes selline, nagu möirgaks kinnise suuga võimalikult valjusti ja võimalikult kõrgelt. Selle suure maantee pealt pidin keerama Antwerpeni peale, õnnestus kenasti. Vihm läks üle lörtsi-jäätükkide seguseks sajuks, nähtavus halvenes oluliselt - ca 100 meetrini. Antwerpenini oli suht palju ja vahepeal jõudsid masendusmõtted pähe tulla seoses ees ootavate kilomeetritega (ca 2100). Jõudnud Antwerpeni külje alla, sõitsin silm krillis ja nina esiklaasis, otsides R1 ümber linna ringi. Nina esiklaasis, sest lumesadu oli nõnna tihe, et ma nägin u 50 m kaugusele ainult. Samas esiklaasi nännutamine ei aidanud ja uhasin õigest mahasõidust mööda ja maandusin Antwerpeni kesklinnas. Vot see on kloaak :) eks see oli veel äärelinn, aga teed olid halvad ja raputas kõvasti, ridu oli palju, tasandeid ka palju ja nii ma seal sõitsin, 60 mph, ise midagi nägemata, omamata vähimatki aimu, kuhu minna jne. Kuna R1 pidin pöörama paremale, siis hoidsin ka siin parematesse harudesse. Minu sõit nägi välja selline, et kuna kaardilugeja ja salongivalgus puudusid, siis aegajalt tegin omale mobla valges järgmised 4-5 pööramist selgeks ja siis sõitsin nii. Aga seal polnud võimalust seisma jääda (nuh, mitte päris kesklinn, u nagu meil mingi lennujaama kant vist ja järvevana?) ning seetõttu pold mul tegelt õrna aimugi, mis edasi saama pidi, sest toda ma pold veel vaadanud. Õnneks läks lumi üle vihmaks ja nähtavus paremaks - nii ma silmanurgast R1 silti nägingi ja sinna keerasin. Järgmisel hetkel olin jummala õiges kohas ning tegin omale järelduse, et vähemalt peale tükkiva une tõrjel oli eelnenud võimlemisel oluline roll. pean ütlema, et kogu reisi hulluselt teise koha teed olid seal antwepeni ümber - raputab, augud, märgistamata ja liiklust kui palju (mingi N kellaaeg öösel 12 paiku äkki?). Järgmisel hetkel olingi väiksemat sorti ummikus. autod liikusid ca 15 km tunnis, sest tee oli kaetud paari cm paksuse rahekihiga. 3 rida kiirteed, 2 neist autosid täis, lendas vasakust reast kiiresti mööda MB Sprinter buss. Mul olid aknad lahti, et ennast värskendada. u 10 sek hiljem kostus eest rehvihäält ja siis kümneid krõmpse. Liiklus seiskus hetkega, mingi minuti pärast lendasid paremalt mööda polla-kiirabi ja mingi feuerwehr. 15 min seisu ja hakati autosid paremalt mööda aitama. ca 400 meetrit kiirteed oli autojuppe ja autosid täis - arvan, et paarkümmend näritud autot oli - ei lugenud täpselt. see mersu oli mingi jeebiga kokku virutanud, tee peal oli 2 laibakotti. Mina aga kimasin rõõmsalt edasi... Lähenes Holland. Emotsioonid 0 ja pigem unised. Sadas lund ja liiklust oli jubedalt vähe. aegajalt pistsin kätt aknast välja, püüdsin lund ja määrisin näkku. Ca 10 km enne Venlot (holland) tuli jube uni peale ja pealegi oli lumesadu nii tihe, et näha polnud ei ööd ega mütsi. tõmbasin samasse kiirtee serva, täitsa ikebana sisse ja piirde äärde ning sättisin end magama. äratuse panin 45 min pärast ja täpselt siis ärkasingi - jahe oli ka veel. Sõit jätkus. Kusjuures peab ütlema, et selline pisike uni on äärmiselt kosutav. Vahepeal jõudsin saksamaale, läbisin Ruhri piirkonna (vt see hunnik linnu kaardil - Düsseldorf jt), kusjuures sinna peab kindlasti kunagi öösel pildistama tulema. Tehased, korstnad, aur, kivisõe, gaasi lõhn ja erinevad valgused. JUBEILUS! aga ma ei julgenud kiirtee ääres seista - pealegi sadas vihma. Kõik oli muretu ja rutiinne kuni Dortmundini. Sealt oli vaja saada A1 kiirtee peale, mis läbi Hannoveri Berliini viib, kuid õnnestus liiga vara kiirteelt maha keerata (märkasin Hannover silti ja keerasin, aga tegelt oli see mingi pseudo...). kell oli 5 hommikul, kergelt aimdus päevavalgus ning avastasin ennast Dortmundi äärelinnast, elumajade vahelt. Tänavanimesid ei olnud ja kelleltki küsida ka ei olnud ja kõik see hullem, et tuldud teed tagasi ka minna ei osanud - no tõesti ei saanud aru, kust ma sinna prantsatasin. Tagatipuks kadusid suunatuld ära ning kaitsmed osutusid korrasolevaks. Seega troubleshootimiseks tuju, aega ja võimalust ei olnud (ikka räme vihm). Nuh, siis käitusin nagu Antwerpenis, hoides frankfurdi lennujaama peala, sain sealt urbaniseerunud mulgust välja ning järsku olin tagasi sellel kiirteel, kust vales kohas maha keerasin, ainult et tagasi tuldud suunas. kusjuures juba Richard inglismaal ütles, et hoia lennujaama siltide järgi - see miskipärast aitab teed leida. Igatahes tegin mina ühe kiire pöörde tagasi keelatud kohas (mingi "notlauf" mulk oli piirete vahel) ja sain pärast pooletunnist agooniat A1 tee peale ning näitas kenasti Hannoveri suunas. vrumm jätkus. endiselt vrumm, vihm vähenes, aga vahepeal oli rahe. Tee oli enneolematult libe ja mul suvekummid. uhasin kuni tankimispausini kusagil hannoveri ja dortmundi vahel. sealt ostsin ühe võileiva (1 söök pärast laevas ostetud £ 6 võileiba) ja koola. Hannoveri kandis hakkas näitama Berliini - hoidsin sinna. Berliinini oli masendavalt palju maad. ca 200 km enne Berliini üllatas ilm jälle meeletu lumega. umbes nagu eile Tallinnas. Kiirteel jäi elu suht seisma seetõttu (ca 50 km/h liiguti (hommikune aeg, liiklust juba palju) ja mina olin niigi ajaplaanist ca 3-4 h maas. Lumesadu läks liiga tihedaks ja siis oli aeg taas tunnike magada. Kuni külm hakkas, panin und. Siis sõitsin värskena edasi. Jätkus nii... Berliini kõrval asendus kõik vihmaga. Suunatulesid mul endiselt ei olnud, kusjuures kiirteel oleks neid ikka VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄGA vaja. Kojamehed hakkasid vedru häält tegema - ju nad ei olnud harjunud miski 12 h järjest vehkima. pärast Berliini tõstsin kiiruse ca 70 mph peale, vahepeal lasin natuke ka 80 mph. Aga sis oli autost kahju ja lasin 60-65 edasi. Poola - Tallinn oli ekstraekstreem, sellest räägin järgmine kord. nüüd unele

olulised pildid osa 2

Algatuseks veel teda:

Uhasin seal oma 30 miili maha. Random tee

100 % inglased. Tema ja loss.
Tollest parklast La Manche'i poole. Lammastega

Lambad & closeup. mmmmmm.... tol hetkel oli kõht elutühi ja poed olid kinni. tahtnuks ühe neist ära süüa
A siis ikkagi lasti laeva ja ei pidanudki lammastega midagi tegema. ostsin hoopis £ 6 võileiva laevast

ja põhimõtteliselt edasi mul pilte pole. Enamasti sõitsin öösel ja pimedas, see siis laupäeva varahommik Berliini külje all kusagil. Lumi on asendunud vihmaga

Eurotripp - olulised pildid

Saabusin Londonisse Victoria Stationi kaudu. Pildi tegemise hetkel tegelesin potentsiaalse edasiliikumissuuna tuvastamisega

Tahtsin kella 18 paiku juua ühe kella-kuue-tee, aga põhimõtteliselt kõik kohad olid nii täis. Mõnes rohkem, mõnes vähem. Starbucks aitas hädast

"Must take a picture koht" nurgake westminsteri juures. Olen käinud. nüüd

Veel üks "must see." mitu sihverplaati tal siis nüüd oligi?

Veel üks mingi tähtis falloselaadne asi vääää?

Ma ei tea, miks see erutav võiks olla, aga kõik, eriti japsid, pildistasid seda nagu hullud (sanyo pärast?). ma siis olin üks nende seast.

Jõudsin elusalt Euston stationisse. Mingi kohalikult suure tähtsusega raudteejaam. Tablool on lähima tunni lahkumised. rong läheb iga 3 minuti tagant kuhugi.

Richard ja tema auto. Viimane vaade. "trip" algas nüüd.

Põhimõtteliselt inglismaa kiirteel

Miski nelja paiku öösel (neljap vastu reedet). Masendus aga mitte Tema pärast (Audrey on ta nimi)

Veel teda. Nice och shiny

Doveri sadam päevavalges. urr

Doveri lähiümbruse teed. Tee valge kalju otsa.

Lähiümbruse teed jälle. Tee lossi juurde.

Eurotrip ja hullus - osa 1

Nii, see millest ma eelmises postis natuke kirjutasin, sai nüüd teoks. Käisin mina siis Inglismaal ja tulin sealt ostetud vana autoga (1977 Austin) maismaad pidi tagasi. Tagasisõit oli meeeeeletu uhamine ja ma ei jõudnud eriti piltegi teha. Põhimõtteliselt reede õhtul kell 21:00 olin ma Dunkerque's ning täna (pühapäeval) ca 16:00 jõudsin koju Tallinnasse. Seega 2 ööd ja 1 päev sõitu + 4 h sõitu inglismaal öösel vastu reedet. Magasin tunnikaupa, siis kui uni peale tuli, kokku vast 4-5 h + 3 h Doveris selle reisu peale. Aga tunne ei olegi kõige halvem. Sõidu lõppsaldo on 1855 miili ehk 2968 km. Kuna mul oli rongis aega ja Doveris aega, siis sisustasin aega kirjutamisega. Täna postitangi kirjutised, mis kajastavad reisi Tallinn - London - Coventry - Dover ja osas 2 siis emotsioonid Dunkerque - Tallinn. Pildid ka täna :) Ahjaa, arvestage, et ma kirjutasin seda vahetult emotsiooni kogedes - seega, just siis kui see toimus, sp võibolla nõka segane...

Emotsioonid rongist, pärast jalutuskäiku Londonis: Inglased heidavad ikka nalja, et ilm saab neil olla kas halb või vihmane. Tunduski natuke uskumatu, kui lennukikapten pärast õhku tõusmist teatas, et Londonis on päike ja kümme kraadi sooja. Nagu Tallinn. Napilt enne maandumist oli aga olukord mõnevõrra realistlikumaks muutnud ning sooja oli kõigest viis kraadi ja oh seda üllatust – sajab vihma. Noh mis seal’s ikka. Haarasin gloobuse ja panin paika, kuhu suunda enamvähem liikuma peaks. Kuna gloobusel ei olnud tuvastatav, mis pidi see jaam asub, siis esmane reis oli jala ring ümber Victoria stationi. Küsisin veel politseinikult, et kuhu suunda õige pleiss jääb – too siis näitas käega kuhugi poole ja arvas, et see liiga kaugel ja võtku ma buss. Ei olnud meelepärane valik ja asusin siiski jala teele. Orienteerusin mingi tobeda fallose kujuga maja järgi enamvähem seal suunas kuhu politseinik suunas. Kell oli siis 17:55 kohaliku aja järgi. Lennukilt maha saanud, ostsin kohe esimese rongipileti ja jõudsin rongile 1 min enne väljumist ja seepärast ma nii kähku Londoni kesklinnas olingi. Kablutasin natuke ja kell 18:15 haarasin starbucksist „kella viie tee aseainena” suure cinnamon latte (siin kohal tervused afile) ning muffini. Maapind oli küll märg ja kõikjal tilkus, kuid enam väga ei sadanud. Nägin ära mitmed olulised strateegilised vaatamisväärsused Londonis – westminsteri, big beni, trafalgary, picadilly etc. Nii et natuke turismi ka tehtud ja pilte. Aga vihmapilvede tõttu oli pime ja ilmselt väga häid pilte ei saanud. Aga niikuinii oli see tänane Londoni-transiit selline kultuuri ja turismi narrimine. Muide, London on üldse kuidagi hämar linn. Valgustust vähe ja majad on sellised rõhuvalt raskemeelsed. Rongiga linna sõites jäi samuti silma selline raskepärane ja rusuv tööstus, tellistest hooned, sitased korstnad. Torud. graffiti.Aga nõka jalutanud ja põhiturismiobjektid üle vaadanud, sain esimese tagasilöögi osaliseks, kui hakkas tunduma, et suund on valeks läinud. Kaardil joonistasin ühe hobuseraua igatahes. Ühtlasi avastasin, et polego enam aega nii lodevalt käes. Võtsin gloobuse korraks välja ja tuvastasin kahe pargi abil, kuhu umbes minema pean. Kiire tempo tõi mind pool tundi enne rongi väljumist Eustoni jaama ning seda kirja kirjutades istun Virgin’i rongis teel Coventry poole. Rongid on siin lahedad. Ülivaikne, ülipikk (12 vagunit), ülisujuv, ülikiire ning vabu istekohti ma siin oma köutshis ei näe. Ning pilet maksab sama palju kui lennujaamast kesklinna. Ahhaa, rong just kallutas kurvis! Ma ei tea, see sõidab vist kahesajaga praegu. Igatahes välja aknast ei ole võimalik vaadata (mingid tänavavalgustid ja muud siuksed asjad lippavad nii kiiresti mööda, et valus hakkab) – nii kiire sõit on. täpselt 38 minuti pärast jõuan coventry’sse ja siis selgub tõehetk – kas mul tõesti lähebki nii hästi ja sujuvalt või mitte. Rääkides Londonist, siis suht sama, mis Pariis. Suur, sitane aga erinevalt Pariisist on see linn PUNNIS rahvast täis ja vähem on hobosid (ja ka homosid). Ferrarile siin järgi ei vaadata, mina oma seljakoti ja digipeegliga kõhul ei äratanud samuti mitte kellegi tähelepanu. Umbes iga 15-s inimene küsib suitsule tuld. Samas ilusaid naisi on siin rohkem (kui Pariisis on ilusaid mehi rohkem) ja kui üks neist minult tuld küsis, mida mul ei ole, siis arvasin, et võiksin koos temaga ühe sigareti teha ja küsisin ise järgmiselt möödujalt tuld. Sain. Tüdruku nimi oli Jamie ja ta on pärit Californiast. Leidsime ühise keele umbes 5-ks minutiks teemal California. Oskasin kohe muljetada. Siis aga lippasime kumbki ise suunda edasi. Naljakas, et inimesed niimoodi suhelda tahavad. Aga täiesti võimatu on mönda söögikohta sisse saada (vähemalt minu läbitud u 7-8 km marsruudil) – ilmselt kõik joovad oma kellaviieteejärelteed (vaata all pilti). rahvas seisab tänavatel ca 40-listes kampades nende kohtade ees. Melu missugune. Ja seda pean ka veel ütlema, et kui esialgne plaan nägi ette ka läbi Londoni tagasi sõitmise öösel, siis isegi tühjade tänavatega ei taha ma seal sõita. Pornograafia – kitsad tänavad, ühesuunalised samas, auke täis ja krt, kuidaski ei saanud aru, mismoodi need ristmikud ehitatud on :) mudu ei ole vasakpoolne liiklus halb, ainult ühe korra pidin surma saama, võrreldes afiga olen eduseisus. Kord kahe tunni jooksul ei tundu hull. Vaheinfoks, et hakkas tööle infotabloo, mis kinnitab, et me sõidame 220 km/h – mitte küll pidevalt, kurvides 170 ja tunnelites (mida on üllatavalt palju) 150-ga. Vot. Selline see minu esimene londonikogemus.

Dover, varhommik: Kõik sujus ka saabumisel hästi. Minu uus pesamuna oli mul kohe jaama ukse ees vastas ning säras nagu pühademuna. Kuigi oli juba pime. Auto kõrval seisis Richard. Meeldiv mees, umbes neljakümnendate alguses. Töötab mitsubishide müüjana ja hobi korras lavastab oma maja kõrval teatris etendusi ja juhib seda teatrit. Näitas mulle ära tee, kuidas jõuda kiirteeni, aitas mul paagi täis tankida ning läksime tema juurde. Ta tegi mulle maailma kõige paremat kohvi, ajasime umbes tunnikese juttu, tegin viimase makse paypali kaudu ja asusin teele. Auto läks mulle maksma 16 056 krooni, aga siiani on ta seda raha enam kui väärt. Richardile ja ta elukaaslasele jätsin Vana Tallinna kreemilikööri ja assortii kalevi komme plekk-karbis. Esimest korda elus võimlesin vasakpoolses liikluses, autoga mida üldse ei tunne, teed on kitsad jne. Asi päädis sellega, et pärast 3 miili läbimist peatas mind kinni politsei, arvas, et ma oleksin viimase kilomeetri jooksul 2 korda surma saanud ning pani puhuma J kahtlemata tegi neile kõvasti nalja see, et ma eestist olen ja see, et ma sinna SELLEGA plaanin minna. Dokumente ei kontrollitud, ainult puhusin ja vestlesin. Tegelikult oli mu ebakindluse põhjus see, et M40 kiirteele näitas 3 silti ja ma valisin vale (sest pidin ju koguaeg vasakus reas püsima). Võin ka öelda, et vihkan ringteid ja neid on linnades palju. Mind peatatigi kinni pärast ühte 3 realist ringteed, kust läks väja 6 teed. Mõni ime, et ma õiges reas ei osanud olla, pealegi näppisin ma permanentselt suunatule kangi asemel kojamehi, sõitsin 20 mph ja vaatasin kuidas käiku vahetada :) aga nad soovisid head teed ja arvasid, et kui ma 3 miili jooksul juba nii palju korda saatsin, siis edu mulle. A nad vist said aru, et ma tahan londonisse minna, selle kohta vt eelmine lõik – teglikult polnud hullu midagi. Igatahes elusalt ma kiirteele jõudsin ning nüüdseks olen Doveris, Inglismaa on otsas ning siia oli 198 miili. Muide, auto sain enda kätte täpselt läbisõiduga 47900 miili. Koguaeg sadas vihma, sajab praegugi ja ka öösel kell 3 olid kiirteed autosid täis. Hoidsin ühtlast 60-70 mph tempot. Ahjaa, sealt startisin umbes keskööl. Miinus on see, et inglismaad kui sellist ma ei näinud, kuid plusspool jällegi see, et inglismaa kiirteed on head, rekkad on kenasti valgustatud ning allegro lippas päris eduliselt ka 80 mph :) aga siis hakkas valus. Teised sõidavad kohati mööda kui postist. Kiirteed iseenesest on emotsioonitud ja eks ta siuke transiit oligi, aga ma ei tahtnud kuidagi päevases inglismaa liikluses olla. Doverisse jõudsin ca 3:20, ehk siis oleks ka kella 4-sele Dunkerque laevale jõudnud, aga mida pole, on kohti laeval. Esimene vaba koht 14:00. Leidsin siin sadamas ühe parkla, magasin 2 h, 6 h pärast proovin uuesti piletit saada ning kui see ei õnnestu, siis valin teise firma ja Calais’ liini. Öösel ei viitsinud seda teha, sest arvasin, et väike puhkus kulub marjaks ära ja pealegi on dunkerque laev £15 odavam ja jõuab 100 km lähemale. Eks näis. Nüüd ärkasingi kusehäda peale ja nats jahe oli. Kui jutu ära kirjutan , siis magan veel.

Doverist. Müstifikatsioonlinn selles mõttes, et järsku ei kusagilt ilmuvad valged kaljud ja meeletu sadam. Selle suurust ei oskagi öelda, aga ma sõitsin mingi miili ja ma olen ikka sadama territooriumil. Möllab tuul, asfalt on jäiteselt libe ja sajab raskeid vihmapiisku. Haiseb.

Autost. Mootorit ei oska enne kommentida, kui Eestis olen, kuid kõik muu on...nagu uus! Richard on siin kõik ära vahetanud – tuttuus ajastutruu tissidega raadio on selle kroon mõnesmõttes :) eile kuulasin ka. Aga näiteks ölivahetuse tegi ta 200 miili enne mulle müümist, uue generaatori lasi külge panna alles siis, kui ma juba lennukis istusin. Kaasas on ka pagassitäis varuosi – uued loomulikult. Ma tõesti ei saa inglastest aru. Auto on puhas igast küljest ja samamoodi ei ole ma veel ühtegi nii puhast kodu näinud. Uh ah ja see vedrustus! Maanteel õõtsub nagu mingi s-mersu. Aga ma nüüd manustan oma eelnevalt soetatud võileiva, magan ja proovin uuesti piletit saada.

10 minuti pärast: Kurat, olukord kujunes selliseks, et pärast eelmise jutu kirjutamist ca 7 am otsustasin ühe korra veel proovida piletit saada. Ja siis sain omale kogu selle Doveri süsteemi selgeks ka. Põhimõtteliselt on võimalik sõita ka kohe check ini, sealt pilet osta ja laevale saada, kuid pühade puhul on sõitjaid rohkem ja kõik laevad täis. Siis ütles tädi, et mine suhtle ees offisis inimestega, tema saab müüa ainult kohe laevale minemiseks pileteid (st tund aega enne väljumist). Läksin siis offississe ja tädi üllatas mind, et 18:00 on esimene vaba koht. Proovisin siis teisi laevafirmasid ka P&O oleks mu juba 14:00 üle viinud, Calais’i, aga £174 eest, ei aitäh, seafrance oleks £150 eest viinud 12:00, aga Calais’i. Ok, kui juba ootame, siis ootame siis ootame ja maksame vähem, pealegi säästab tunni sõiduaega selliselt. Vähem on muidugi suhteline, sest £103 maksis ülevedu, netist bronnides oleks saanud £23 eest (jah, ajab vihale) - siit moraal – kui jumal annab sulle interneti, siis kasuta seda. Lõppkokkuvõttes toimis mu ajakava kuni praeguseni ideaalselt – ma oleks võinud vabalt 4 am laevale pileti osta juba kodust ja siis oleks sujuvalt üle saanud. Aga noh, eks tuli arvestada ka võimalike ootamatustega ja see läks siis £80 maksma.

Pärast viha lahtumist: Aga ega ma siin niisama ei istunud – polnudki kohta, sest kusagil ei lubata niisama olla. Et kogu inglismaa ainult transiidiks ei jääks, siis sõitsin Doveri ümbruse teedel ringi, vaatasin lossi (kuhu lähedale pühade puhul ei lasta) ja kaljut. Aga täna pole siin suurt midagi teha, sest kõik on pühitsemas. Niisiis esialgne plaan oli õhtuks olla Rostocki kandis ja laevale minna, kuid nüüd olen õhtul alles Prantsusmaal – ööga proovin saada saksa-poola piirile (ei saanud päris, läks 5 h kauem). Muidu siinne (Doveri) ümbrus on lahe. Selline klishee inglismaa kitsas tee – künklik, kohati hekid kahel pool. Praegu seisan mingis kõrges parklas – Doverist miski 6-7 miili „ülesmäge”. paremal on kõrge hekk, vasakul on kergelt laskuv rannik – ca 1 km on siit näha, muru rohetab, lambad järavad muru, nende taustaks La Manche’i väin. Raadiost timmisin mingi 80-ndate raadiojaama välja ja päike paistab, tuul on väga kõva. VOT SEE ON ILUS! Ja mitte ühegi teise autoga ei tahakski siin sõita. Kõik see parempidine rool ja vana hõng, lisaks veel mõnus „bouncy” vedrustus. Ainus jama on see, et sadamas ei ole laeva ootamiseks kohta autoga. See kus ma öösel olin, oli tegelikult „loading area” ja ma poleks tohtinud seal olla (A) nüüd siis olen juhukohtades, üritan magada. Mis autosse puutub, siis veepump hakkas häält tegema ja 1.1 mootor jääb üle 5 % tõusudel natuke hätta selle suurematsorti kerega. Mini peal ilmselt on siiski okidoki. Aga siin ei näi see kedagi häirivat ja sõidetud saab kenasti. 6 tundi on veel vaja parajaks teha, ilmselt proovin siinsamas natuke magada - (U: ei õnnestunud eriti, aga kuidagi ma aja parajaks tegin ja maandusin laevas... aga edasi juba järgmises postis).

motivatsiooni otsimisest

Elu on rutiinne. Naist ei ole (aga auto on hea), hommikust õhtuni künnan tööl käia ja trein erinevaid kirjatükke. Kopp on kergelt ees. Aga kuna üldiselt midagi kurta ei ole, siis peab ise punnitama, et elu põnev oleks. Võtsin selles suhtes midagi ette ja 29 h 30 min pärast väljub Tallinna lennujaamast lennuk Londoni poole, milles ka mina sees istun oma ühe suuna piletiga. Teen sellise äkkreisi, kaasas seljakott, milles läptop, selle laadija, fotokas ja vahetustrussiksokksärk. Londonisse maandun 17:15 kohaliku aja järgi ja esimene ülesanne on jõuda Coventry stationisse Londonist 100 miili põhja pool. ilmselt teen seda 19:55 rongiga Londonist. Enne rongi teen pilti Big Ben'ist ja mõnest kuulsast asjast veel, mis ette peaks jääma. olles jõudnud ca 21 paiku Coventry stationisse, algab tagasitee Eestisse. Kuidas täpselt ma ei tea. Kas ma Eestisse jõuan, ma ka ei tea. tean ainult seda, et sealt Eestisse on 1712 miili. hea on teada, et kui miski läheb nihu, hüppab isa autosse ja on 24 h jooksul mu juures :) Sven lubas liitrise rummi, kui pühapäeval elusalt Eestis tagasi olen. Ennekõike on tegemist motivatsiooniüritusega - teha vahepeal midagi totaalselt erinevat ja natuke kreisit. Teisest küljest on tegemist sellega, et ma lõpetan suuremal määral oma vanarauanduse ära ja kuna mu vanarauandus oli suunatud ühe sõidetava Austin Allegro saamisele, täidab see reis minujaoks just tolle Allegro saamise eesmärki. Ehk siis valikuid oli kaks: kas remontida mul olev kere, milline neelaks veel ca 25 000 krooni + enda aeg + lego kokku panemine VÕI osta kohe 25 000 kroonise kulu eest Allegro, mis ilmselt ja loodetavasti on kohe sõidetav. sees on kerge reisiärevus ja tunne on roosa.

Uue motivatsiooni leidmine

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, olen just praegu Harju Maakohtus istungil. Saalis on umbne ja palav ning õusalt tahaks kummikommi paki lahti teha, aga see krõbiseb liialt. Meil on kolmas istungipäev ning ees on neid ma-ei-tea-kui-palju, sest toimumas on dokumentaalsete tõendite avaldamine üldmenetluse raames... esimesel tõendite avaldamise päeval avaldati 18 lk tõendeid.... Tõendite avaldamine tähendab seda, et kohtunik loeb lihtsalt dokumente ette, mida kokku on suurusjärk 1000 lk. üle-eile oli mõnevõrra ärevam istung - menetluse alustamine ja muud sellised küsimused, kuid eile juba alustati dokumentaalsete tõendite avaldamist. Unega võideldes sai eilne päev mööda saadetud ja motivatsioon täna tagasi tulla oli 0. mõtlesin kaasa haarata läptopi, et mängida või muid töö asju teha ja suurima rõõmuga avastasin, et siin on internet. Seega, saab teha tööd, netis surfida ning samal ajal olla kohas, kus lihtsalt PEAB kohal olema. esimesel päeval taotlesime kohtunikult, kas me võiks minema minna süüdistusakti ette lugemise ajaks ja tõendite avaldamise ajaks - kuivõrd meil pole siin midagi teha VEEL ja me teame nende asjade sisu (meie, kannatanu esindajate, kord on pärast dokumentaalsete tõendite avaldamist) - kuid luba ei antud. Kerge muigega leidis kohus, et kõigi kohalolek on vajalik. Eks ta ole - menetlusseadused nõuavad seda. Põhimõtteliselt võiks kriminaalmenetluse mõttekusest, efektiivsusest ja muudest sellistest asjadest... kui sul on tunne, et aeg läheb liiga kiiresti, siis sebi ennast üldmenetluse istungile mingis mahukas asjas ning aeg peatub. Alustasin selle posti kirjutamist 11:15, omast arust kirjutasin kaua ja vaatasin vahepeal netis ringi... aga nüüd on alles 10 min möödas. Jeebus küll

bon, pipar ja gaas

üle hulga aja käisime jälle bonbonis ja peab ütlema, et Angel on lahedam. ja seda üldse mitte selle pärast, et eile mu sõbrantsile pipragaasi näkku lasti. Lisaks sellele, et sõbrants pipragaasi sai, pühkis see gaasipilv kogu tantsupõranda täie pipraid tüdrukuid hetkega klubist minema. Vahepeal oli päris mõnus tantsida nii et keegi ei seganud. Meie karastatud eesti noored ei teinud sest pipragaasist suurt välja. alguses oli nats paha, aga saab üle! Aga põhimõtteliselt on boni ja angeli võrdlemine umbes selline nagu võrrelda presidendi vastuvõttu ja kooli lõpupidu. bonbon on korrektne, välkareid täis, kehvema mussiga, kallis ja vaoshoitud. Inimesed on tõmmanud oma Gucci selga ja tantsivad. Angel on hubane ja nii kui uksest sisse astud, siis jäur käib täie hooga - eile bonis näiteks ei läinud alguses kohe üldse käima. Muusika on seni veel alati hea olnud, joogid odavamad (+ kõrvalbaaris on eriti odav). Inimesed on vabad ja suuremas osas samasooiharad. Tolle viimasega käib kaasas see, et nad on hoolitsetud ja stiilsed ning seetõttu on neid parem vaadata, kui nt bonboni inimesi. aga ennekõike tõmbab see mittesunnitud ja eelarvamustevaba õhkkond, kus ka heterona end hea tunda on! inimesel ja inimesel on vahe. eks tõrvatilku ole nii siin kui seal, aga põhimõttliselt peab ütlema, et kui tahad hästi lõõgastuda ja pidu panna, siis angel on just see koht. Kusjuures tähele olen pannud veel seda, et bonis ja muudes klubides tuleb kusagil 2-3 vahel öösel hirmus uni ja väsimus peale - eilegi lahkusime juba 3 paiku. Kuid Angelis hakkab pidu pihta ning lõppeb alles siis kui tuled põlema pannakse ja Robbie Williamsi Angelit lastakse - seda siis ca 5 paiku öösel. Seal lihtsalt ei panegi tähele kuidas aeg läheb. ja mulle meeldib see, et meeste jaoks on wc-s oma nurgatagune, kus pissid lihtsalt vastu seina toa nurgas :)

miks mulle meeldivad koledad asjad?

ehk alapealkirjaga minu Austinite lugu. Alustan sellest, et praegusel hetkel on inglismaal müüa üks eelmise sajandi üheks kõige koledamaks autoks tunnistatud isend. Minul on selliseid enamvähem auto kujul juba 4, juppidena veel 2, aga probleem on see, et ükski neist ei ole sõitev või piisavalt auto moodi. Nüüd siis kripeldab see, kas osta omale veel üks, mis erineks teistest selle poolest, et ta on auto, mitte hunnik remonti. selliseid pärleid satub suhteliselt harva müüki ja tegelikult võiks lausa öelda, et see on liiga hea, et olla tõsi. Estonian Air pakub piletit Londonisse 1855 krooniga... sealt edasi bussiga on 6 naela. Seega põhimõtteliselt 2000 krooniga saaks autoni, sõites tagasi on ca 3000 km :) ehk siis mitte üldse kallis. üks ja sama EL tähendab, et ... minna või mitte minna. pilte vaata altpoolt

Et asjast rääkida, alustan aastast 1999, kui aastavahetusel vanavanematel külas olin. Nende garaazis seisis mu onu auto, mis mulle kohe õudsalt meeldima hakkas. Garaazis oli kitsas ja ma ei näinud suurt midagi, kuid istusin autos sees ja näppisin seda igati. Siis, suve hakul, jõudis minuni info, et see on müüa ning kõike julgust kokku võttes ja isa kaasabil tegin kõned ja ostsin onu käest masina ära. Kaapisin 5500 krooni omadest vahenditest ja isapoolse järelmaksuga kokku ning juba nädala pärast läksime pärnusse autole järgi. mina käisin siis 9.-ndas klassis. Autol polnud esimesi piduriklotse ollagi ning päeva esimene pool möödus nende “aretamise” tähe all. Auto reisiks korras, läksime registreerima ja kimasime tallinnasse. Mootor suitses ja veermik kolises, kuid sõidetud sai. Nii saingi 210 ADK omanikuks. Auto sõitis päris mõnnalt ning kuna mul veel lube ja asju ei olnud, sain ise harjutada ainult külavaheteedel. Eks isa mõtleski, et mulle paras auto harjutada, kuid side minu ja auto vahel üha kasvas. Toona sai tehtud asju, mida ma nüüd kahetsen ja autol ei olnud kerge elu. Andsin teda sõita klassikaaslastele ja sõitsin ise. Põhiliselt muruplatsil maja kõrval, kuid kuni politsei ilmumiseni ükskord, külastasime ka kaugemaid metsanurkasid. Mäletamist mööda sai lausa mitu tuhat km maha kärutatud selle suve jooksul. Aga sellele pisikesele ja tobeda välimusega Austinile võlgnen ma kiire autokooli läbimise ja ideaalse siduri ja auto tunnetamise. Kunagi pole mul probleeme olnud autode käsitsemisega, külgboksi, slaalomi või millega iganes. Kuna auto elu oli raske ja seisukord polnud juba enne kiita, kasvas õli kulu selliseks, et taganemisteed enam polnud – liiter õli 100 km kohta oli meeletu kulu. Imestan, et mootor siis veel üldse töötas. Tagant ajas auto nii musta, kollast kui ka pruuni ja sinist tossu – all in one, mis ajendas mind talve hakul auto garaazi ajama ja algasid lammutustööd. Minu plaanid olid suured, isa tahtis hädapärast. Kuna tema oli vanem ja suurem, jäi tema sõna maksma. Sellest ajast alates pole auto suurt sõitnud ja on rohkem või vähem algosadena ühest kohast teise liikunud nii hoovis kui eesti mastaabis. Mootor maas, takerdusime kohe esimeste probleemide otsa – ei saanud hooratast maha. Niimoodi seistes möödus 2000 aasta. Aegajalt käisin ikka garaazis ja tegin mõttetuid asju auto kallal – puudusid igasugu oskused ja tööriistad, kuid isu oli otsatu. Korraks võtsin ennast kokku 2001 aasta esimeses pooles, kui leidsin ägeda mootoriremondimehe, klassivenna Raini kaudu, kelle hoolde 2001 suvel mootori viisime. Soomest minitronist sai tellitud kõik vajalikud jupid ca 450 eur väärtuses (isa maksis) ning mootorile tehtud kapremont – uued hülsid, kolvid, rõngad, saaled ja ülemise otsa “värskendus” .. mootor sai tehtud nii korralikult, et sain põhimõttelise garantii 200 000 km ja koguhinnaks kujunes ca 10 000 krooni J. Siis algas jälle seismine, sest nüüd kus mootor oli korras, sai takistuseks juba ussitav kere – muidu on kere päris tugev, aga esimene ots oli vist kivisid saanud kaugemas minevikus ja põlledest polnud suurt midagi järgi. 2002 viis mu elu mind kokku ühe tüübiga põlvast, kes pakkus samasugust Allegrot müüa. Pikemalt mõtlemata ostsin selle 1500 krooni eest ära. Üks käik põlvasse ja ma lammutasin selle küljest omale mondeotäie juppe, teine käik põlvasse võttis juba kaasa suure relaka ning mahutasime auto juppidena järelkärusse, see toimus 2002 sügisel. Tagantjärele mõeldes oli see kõige rumalam tegu üldse, sest kõigist allegro keredest, millega ma elu jooksul kokku puutunud olen, oli see lammutatu kõige paremas korras (kuigi esmapilgul ei oleks üldse nii öelnud). Nõnda oligi 151 OAB koduõuele toodud. Algas keretööde 1. etapp. Talve seisis asi rahulikult garaazis ja lume all. 2003 tõi jälle uued tuuled ja kiiresti jõudsin kokkuleppele tuttavaga saaremaalt, kes lubas 151 OAB ja 210 ADK ilusaks kereks ühendada ja seda 6000 krooni eest. Mõeldud tehtud. Pakkisin mootori kõrvalistme asemele, sidusin sumpsi katusele ning pukseerimine tallinnast saaremaale võis alata. 151 OAB oli algosadena järelkärus saaremaale jõudnud varem. Alguses ei tahtnud austin eriti veereda kuid keilas oli meeleolu juba hea ja ema tõstis kiiruse 70 pealt 90 peale. Tähelepanu väärib see, et köis oli 5 m pikk ja austini roolis üle 5 cm lõtk. Kramplikult piduri kohal jalga hoides ja roolilõtkuga võideldes jõudsime ristile, kus purunes köis. Sidusime kokku ja otsustasime et üritame jõuda praamile. Kiirus tõusis kohati 120 peale, eriti möödasõitudel. Tähelepanu väärib asjaolu, et mina olin load saanud ca poole aasta eest ja ema… noh, emad ei ole tavaliselt eriti suure pukseerimiskogemusega. Kuid sellegipoolest jõudsime me kenasti saaremaale ning seda mitte oluliselt pikema ajaga kui normaalselt sõites. Järgmisel päeval olid mul kõik lihased valusad. Auto sai siis sinna jäetud sellise nukrana ning asusin ootama. Vahepeal (2003 sept) algas minu ülikoolitee ning nagu arvata, võttis see kogu vaba aja + viis mind veel teise linna – kodust kaugele. Sellegipoolest valmis kere saaremaal edasi, kuni 2003 detsembris sain rõõmusõnumi auto valmimise kohta. isu oli suur ja 22.12.2003 kimasin tartust saaremaale, et tibu üle vaadata. Ilm oli tormine ja sõit oli hull. Autot ei tundnud äragi, kui ta garaazis mulle vastu vaatas. Iluvõre oli muutunud, auto oli uue värvi all. Ma küll olin alguses kohmetu, kuid üldiselt oli vaade ikkagi ülemõistuse armas. Ja ilus. Ja üldse on see sõit üks mu parimaid kogemusi selles elus. Auto jäi sinna kevadet ootama. Aprillis 2004 viis sõit jälle saaremaale ning asusin mootorile sissesõitu tegema. Mootori oli nii tihe, et alla 2000 pöörde käia ei jaksanud. Kündsin edasitagasi mööda lümanda lähiümbruse teid, sõitsin autot sisse. Siis läks siduri töösilinder. Siis lõppes rõõm. Auto jäi sinna ja veetis seal ootava suve. Töösilindri tegime küll korda, kuid päris head looma sellest ei saanud. Aga sõita kannatas. Nii ma sõidutasin teda kogu suve aegajalt kuni augustis 2004 tõin ta ära tallinnasse. Ilm oli vihmane ja TÜV ega kindlustust mul polnud. Sõit läks hästi kuni kullamaani, kus bensiinifilter umbe läks. Mida ma muidugi ei teadnud. Töristasin 50-60’ga tallinnani, samal ajal oli sidur lakanud lahutamast. Umbe läks, sest paak oli kuival olnud aastaid ja kui nüüd 20 l bensiini sisse lasin, pesi ta kõik rooste lahti ja bensiinitorudesse. 2004-2005 talve seisis auto tallinna kodus, 2005 suvel sõidutasin seda aegajalt mõnekümne km kaupa lähiümbruse teedel ja kiskusin salongi täiesti laiali, sest keretööde käigus ei tehtud keret seest poolt ning eesmärgiks seadsin omale kere lõpliku remontimise (natsa keevitust ja uus värv sisse). 2005 talveks viisin ta haapsalu külje alla talvekorterisse, kuna tallinnas polnud enam ruumi. Ja siis hakkas aktiivne periood pihta. 2005 sügisel leidsin müügikuulutuse ning oktoobris vedasin omale 1500 krooni eest jällegi pärnust koju (tegelikult talvekorterisse haapsalus) ühe allegro - 482 JAD’i. Pidi olema 1,3 ja nägi päris hea välja. 1,3-se pähe andsin ma mootori sõbrale Erikule. Sõidab siin tallinnas üks kena “old english white” mini ringi – selles on 482 JAD süda. Erik otsustas teha mootorile kapremondi ning selle käigus selgus, et tegu on 1,1 mootoriga. Aga ikkagi sõidab see Minis edasi ja on nüüdseks kapremonditud. Teist nii head mootorit (minu enda 1,3 kõrval) eestis vist teist ei ole Austinite peal (ok, nüüd mõned ikka on juba). vaheinfoks veel nii palju, et 151OAB pealt pärit 1,3 sai antud õe parima sõbra isale, kellel samuti on plaan see panna Mini südameks, kuid see mootor oli kehvemas korras ning ootab alles kapremonti. Igatahes kui talv läbi sai, toimetasin 2006 kevadel mõlemad autod ja 151OAB’st järelejäänud jupid tallinnasse ning kiskusin 482 JAD’I täiesti pulkadeks. Kere seisukord üllatas mind – keevitamist vajab rohkem kui 210ADK, kuid üldiselt pole seda varem parandatud. Nüüd on seis selline, millest ma eriti rääkida ei taha... aga ütleme nii, et see ajendas mind kirjutama juttu selle kohta, kuidas mitte petta saada ja mõnda poisikest sai füüsiliselt nuheldud. see tegi meele heaks, aga veelgi paremaks teeks see kollane junn, mis praegu ebay's müügis on. Miks ma seda tahan? 1) see meeldib mulle 2) saaks lõpuks ometi ühe austini, mis ei ole hunnik varuosi!

isn't that the cutest thing you've ever seen?

ööbik is in da house

hommikul kell 5:57 kui istusin autosse, kimamaks Tartu poole oli õhk maja ümber paks. Ei jaganudki matsu kohe välja, milles asi ja korraks meenus taas ufo teema. Aga siis sain aru - ööbikud! või vähemalt mingid ööbikusarnaselt laulvad linnud. Vähemalt 3-4 karjus neid seal. mitte küll "öö-pikk, ööö-pikk," aga pikem "siuts-piuks-pikk-lai-lühike-niuks-mäuks-möö"... ühesõnaga hullult karjusid. Kevadekuulutajaid on teisigi. soojalt küpsetav päike... maanteel minust kui püksi s*ttunud kassist mööda sõitvad sportautod. samuti püsiv tunne, et õudsalt tahaks puhata ja pensionile minna. Samuti ei motiveeri väga intensiivne loeng sotsiaalhooldusõigusest, mis minust 10 m kaugusel tahvli ees möllab. Siiski, võrreldes sügissemestriga ja üldse varasemate kooliaastatega on motivatsioon koolis käia, olla ja õppida meeletult suurem. Nüüd on mingi kiiks kohale jõudnud, et see on esiteks hea võimalus puhata tööst, teiseks palka juurde saada (mag = + 10 % vist?), kolmandaks saada CV-sse hea nurk juurde, neljandaks ennast arendada - kisub tööl pidevalt aheneva maailmapildi jälle mõneti laiali. Siinkohal tänud Erikule, kes mind taas kooli minema ajendas. Optimistlik pealehakkamine on kolmveerand võitu ja tänu talle oskan ma nüüd selle nurga alt ka läheneda. Kool ruulib. tuleks juba suvi. reisid. lebo.

samas viskan (taaskord) õhku küsimuse sellest, kes minuga tantsukursusele tuleks. Eelistatud on naissoo esindajad, kes on himurad õppima midagi uut ja ennast liigutama. Üks õige Eesti mees peaks teoreetiliselt tantsulõvi olema ning täpsustuseks lisan, et partneri varvastel tallumine ei ole voorus. Seepärast ma minna tahan, aga üksinda on imelik. Ennekõike võiks õppida salsat ja siis edasi mingit freestyle moodi asja :)*

* vaatasin eile õhtul kinos hääd filmi ja pidin taaskord tõdema, et hästi tantsivaid ilusaid inimesi on nii hea vaadata, et eilse peale mõtlemine võtab veel praegugi kananaha ihule.

Lendav lehm

Kes veel ei tea, siis minu pesa isa juures on lõpuks valmis, kui välja arvata kardinad ja jagan pilti sellest kõigile. Lähinädalal plaanin suunduda kaubandusse, hankimaks omale kenasid linakarva ruloosid, millised akende kohal rullis ja vajadusel akna mulgu ette treida saab. Toa eripäraks on oranz seemisnahkne diivan, tuletõrjekapikarva punased kapid, suur voodi ning lambi küljes lendav lehm. Janno tõi selle mulle, kui Hollandist elamast naases ning lisaks sellele, et see kassi erutab, kui ta tööle panna, tekitab see teatavat elevust ka kõigis inimestes. kui see korralikult lakke kinnitada, siis teeb ta mööda tuba selliseid 1,5 m diameetriga ringe. Kass üritab seda kinni püüda, tehes 1,5 m diameetriga ringe mööda vaipa. Janno, see on parimaid kinke so far! "Näe lehm lendab!" --> "Mhmh, ju tal on siin kusagil pesa"

topeltinva

jätkame pildiseeriat sarjast huvitavad elulised tähelepanekud. Samas saadan teele õnnesoovid superparkijale sinise Nissaniga. Ei läinud tuvastama sinisel kohal parkimise õigust andva paberilipiku olemasolu esiklaasil, kuid isegi kui selline lipik ja vastav õigus sinise koha peal parkimiseks oli olemas, siis Nissani omanikust vanemat härrasmeest on tabanud ilmselgelt mingi tõsisemapoolne programmiviga. Ma ei ole ühiskonnakriitik ja üldiselt on mul sügavalt savi teemal "kes-kus-pargib-või-kellega-seksib", kuid vahest ei mahu kogu see ajuvabadus pähe ära ja siis tunnen vastupandamatud himu seda levitada. Edaspidigi postitan selliste hurmurite teod siia kõigile nägemiseks. Ahjaa, kes teda tunneb, võib patsutada ölale ja öelda, et ta on äärmiselt tubli mees. Respect nagu öeldakse tänapäeva moodsates suhtluskeskkondades.

helluva diil

ehk jätkame kaubandusest. Mis viga on ostelda, kui tehakse selliseid allahindlusi nagu nähtub allpool siravalt tsekilt. Kliendina tuleb igati rõõmus olla, et tavaoludes 900 kroonise lambi saab 275-ga, kuid samas tõstatab see küsimuse sellest, et kui krdi suur on siis kaupade juurdehindlus - vaevalt alla omahinna müüakse? töödanud isegi mõnda aega kaubanduses, tean, et 30 % keevitatakse julgelt otsa. moekaupade puhul 50 % ja rohkemgi. põhimõtteliselt võib aga öelda, et keegi seal üleval ikkagi jälgib, et õiglus maapeal valitseks ja K-Rautas vähemalt on võimalik kaupu osta ka ilma niigi täissöönud ehitussektori kaupmehi täiendavalt nuumamata. Vähem nuumamist = vähem südamehaigusi = inimesed on õnnelikumad ja seeläbi saabki meie väike kanariik paremaks paigaks.

õnnetu puuvili

Kui sa oled selline õnnetu puuvili, kellele nimeks "kole" on antud, siis punnita või pooleks, aga head nahka ikka ei tule. See kole üritab olla greip. Ta näeb välja greibi moodi, olles võrratult koledam, aga samas maitseb ta greibist paremini. Kuid nagu tänapäeval ikka, välimus on see, mis müüb. Seega, ole sa nii vahva kui tahes, rahvas tahab ikka greipi ja ugli't ostetakse siis, kui greibid on otsas või kui ugli on alla hinnatud. Ugli toob rõõmu paljudele. ugli on tervislik, odav, maitsev ja ta on rõõmus. Tehku see greip mida tahes, ugli on ikka maitsvam :) ja lõppkokkuvõttes kui greibid on riiulilt otsas, siis valitakse ikka ugli... ja lõppkokkuvõttes? eelarvamused = pähh = ka ugli on tore.

aga mina tegin täna ringi Eestile peale. Viisin tallinnast rõõmu pärnu kanti ja üllatust tartu kanti. tartus on talv ja tartus on mehka. Lootsin, et sellest käigust tõuseb endalegi mingit vaimset äratundmist ja selgust, aga põhimõtteliselt kulutasin lihtsalt paagitäie bensiini. aga taaskord sai kinnitust, et olen sõitmismaniakk, sest see 520 km ei olnud sugugi väsitav, kusjuures pool sellest oli pimedas ja lumesajus sõitmist. kas teha seda homme ka?

kõik pole päike, mis tõuseb

SVEN pani kirja väga ägeda jutu eelmisest nädalavahetusest, lugege. Kui esmapilgul võib mõni inimene olla "mingisugune", siis tegelikult ta seda kindlasti ei ole ning mõne aja möödudes saad aru, et see, mis vahepeal tõusis, ei olnudki päike, vaid näiteks muru :)

vrumm

... ehk järelkaja eelmisele blogipostitusele ja pilt sellest alast, kus mul hästi läks :). Kuna viimasel ajal on tegemist niiiiiii palju olnud ja "figaro siin, figaro seal" tunne, siis ei ole miskit tarka öeldagi kohe. Sassis tunded ja mõtted, kerge igatsus Asula tn korteri järele ning vähene uni (alates neljapäevast ei ole ühtegi ööd normaalselt maganud) on märgusõnad. alloleva pildi kommentaariks nii palju, et pildil on kiirust umbes 70 km/h.

Siin ja seal ja minevikus

Leidsin täna reisikaaslase Üllari kaudu ühe ägeda pildi mõne aasta tagusest võidetud reisist. Käisime Val d'Isere's VW Touaregidega offroadimas. See tekitas teatava nostalgia ja kohe leidsin netist üles ka vastava Autobildi artikli minu enda tehtud pilte sellest üritusest näeb SIIT ; kirjutasin kunagi ühte foorumisse ka reisikirja sellest üritusest. Nii rohke kajastamine, aga see kogemus oli seda kõike väärt kaa!

Ai kurja, tahaks veel ja rohkem. Alloleval pildil on jäädvustatud selline hetk offroadimisest, kus kraavisein autosse tulla tahtis. Tollel hetkel tuli auto peeglid kere külge klappida (muidu läks vastu kraavi külge) ning kõrvalistuja sai maad nuusutada. Tegelikult sai lausa pea auto ja kraavi vahele pistetud, vaatamaks seda, kas mõnda kivi äkki pole velje pihta minemas.

Ise tiksun praegu koolis ja viimased päevad lähevad üldnimetuse alla "figaro siin, figaro seal". Neljapäeval sõitsime bussiga Otepääle, kus toimus juristide seminar. Neljapäeva õhtul manustasime alkohoolseid jooke. Reede hommikul laenasin töökaaslaselt autot ja käisin Tartus koolis. Reedel 15.00 istusin bussi ja 18 paiku olin Tallinnas tagasi. kell 19 alustasin taas alkohoolsete jookide manustamist. Maandusime Angelis ja pidin rõõmuga tõdema, et mu pölv ei takista enam midagi. Kell 3 öösel lõpetasin alkoholi tarbimise, et hommikul kell 10 Tartusse kimama hakata. Nüüd istungi Tartus loengus ja u poole tunni pärast hakkan Tallinnasse tagasi sõitma. Tartu on kodune... mjäu!