Kiun ja kiun sarjast kindlasti kirjutan raamatu

Mis puudutab Tallinna teid, siis need on legendaarselt sitad. Suures esindusautos või maastur-tüüpi sõidukis ei ole augud tõesti nii hullud, eriti kui veermikuremondi maksab linnaelanik, ja seepärast tähtsamad inimesed neid vahetult ei tunneta. Teen ettepaneku: Linnavõimu esindajad eesotsas saviga võiksid ennast üheks kuuks pressida sportautodesse. Piisab kui nad panna tavalisse hot hatchi, aga eriti hea oleks midagi eksklusiivset. Minu lemmik on see olukord aastate eest, kus tuututati avalikult, et pole neid snoobe vaja midagi mööda häid teid sõidutada ja prioriteediks seati pensionärid jms. Kesikud olid värskelt troonile tulnud ja valijatele antud lubadusi tuli ju täita. Kõige suurem NALI on aga see, et pisikestel autodel pole halbadel teedel veel nii hull. Noh, on hull, aga sellepärast ma kunagi lasnamäel ei käigi ja ma pigem sõidan 10 km ringi mööda natuke paremaid teid. Kuid suuremas plaanis saab väikeste autodega aukude vahel rallida ja nii. Tõeliseks kannatajaks on aga ühistransport - TAK bussipark hakkas neil kohutavatel teedel nii kiiresti lagunema, et üks bussiliin lõpetati lihtsalt ära kehva tee tõttu. Ja kes bussiga sõidavad? pensiokad ennekõike, eks :) ja koolilapsed. niisiis keerati tõsine käru hoopis oma valijatele ja sotsiaalselt nõrgematele.

Mina kulgen sellisega ja vihkan poliitikat, lehvitage kui linnas näete!

kui palgapäev tuleb, siis...

on avalik saladus, et keskmine inimene elab palgapäevast palgapäevani. kuu lõpus süüakse makarone ja keedukartulit soola ja ketsupiga, viiakse taarat. Viimasel ajal tundub see teema kuidagi eriti aktuaalne olema - kõigil mu tuttavatel on mingi probleem rahaga ja MITTE KELLELGI ei ole seda. ja see ei ole liialdus... isegi kabanossi ei jaksa enam statoilist osta. "Selle raamatu ostan ma siis, kui palgapäev tuleb; kõige deborim on see, et suitsu pole ja raha pole suitsu ostmiseks; kui tuleb palgapäev, siis ma..." siis ma teen mida iganes. korraks! ka ma ise olen viimased päevad makarone söönud... õnneks küll lux varianti tänu krediitkaardile - vorsti ja juustuga, aga põhiline on ikkagi see, et enne palgapäeva on totaalne finantsiline debor ja mitte ei saa aru, kuhu see raha läheb. Ja see finantsvaakum on süvenev - kui tuleb palgapäev, siis 3000 läheb krediitkaardi tagasi maksmiseks... selle võrra jääb palka vähem alles. kuu lõpus lähed varem krediitkaardi peale ja üks hetk oledki kogu 30 000 krediitkaardilimiiti ära elanud. või ütleks optimistina hoopis nii, et rahaprobleemi mul ei ole, sest raha pole :)

Aga koitmas on helgemad päevad! nii me ennast lohutame, eksole. Aga tegelikult on tõepoolest iga aasta alguses selline tore asi nagu tuludeklaratsiooni esitamine. See on suurepärane võimalus saada tagasi lausa kuupalga suurune summa iga aasta, ehk siis üks kuupalk lisaks. Mis tähendab tegelikult seda, et kui aastas teed tööd 11 kuud, selle eest saad 12 kuu palga, 13 kuupalk tuleb aasta jooksul makstavatest preemiatest, 14 kuupalga saad kevadel tuludeklaratsiooni esitades ning 15 kuupalk tuleb muudest tuludest kui väga aktiivselt ei pinguta (müüd auto maha, üüritulu puhul saad veel 16. ja 17. ja 18. kuupalga lisaks jne) :)

Tundub tõepoolest kohutav, et igakuisest palgast peetakse kinni tulumaks, kuid tegelikult tuleb sellele läheneda optimistlikult. Kui see tules kõik korraga kätte, siis kaoks see lisa "mõnituhat" nagu niuhti igakuisesse palgapäevast palgapäevani virrvarri ja olukord ei muutuks kübekestki paremaks. Siinkohal teeksin viite R.Kyosaki raamatute seeriale, mis räägivad rahanduslikust intelligentsusest ja sellest kuidas saada rikkaks. Eks selliseid raamatuid on palju, aga kui te seda seeriat ise loete, saate aru, et see on erinev. Ta küll kirjutab eht ameerikalikult, korrates kõike lausa tüdimuseni, kuid see-eest jääb see kõik meelde. Siinkohal oleks asjakohane tuua üks näide paljudest tarkustest: Iga inimene mõtleb, et suurem palk lahendaks kõik probleemid. Eksole? mina mõtlen nii ja vean kihla, et enamus mõtleb nii. Oleks mul vaid suurem palk. kaks korda - mõtle kui palju mul siis alles jääks! but its wroooooooooong! kui suur oli su palk 2 aastat tagasi? aasta tagasi? väga õige, kaks korda väiksem :) Minugi palk oli 2 aasta eest tööle asudes 2 korda väiksem... veelgi hullem, 2004 ma töötasin 3000 krooni eest kuus! ja mul jäi raha üle, ma elasin nagu kuninga kass ning suutsin aasta jooksul panna kõrvale nii palju, et ostsin auto. igatahes, nüüd on mu palk 2006.a palgast 2 korda kõrgem ja ma olen palju raskemas majanduslikus seisus kui ma olin toona. Lihtsalt - rohkem teenistust, rohkem stressi, vajad rohkem puhkust ja hüvesid, maksad nende eest rohkem, lubad endale rohkem... nõiaring jälle :) seega, 2 korda suurem palk ei ole lahendus, pigem vastupidi. Kyosaki nimetab seda oravarattaks. Edukaks ja rikkaks saab üksnes see, kes oravarattast välja pääseb. kusjuures oravarattas lippavad ka väikeettevõtjad! Ainus tõeliselt jõukaks tegev sissetulek on autoritasud ja investeeringud - kus sa oled oma raha ja aja pannud tootma uut raha ja aega. Aga seda lugege raamatust!

Tulles tagasi tulumaksu teemasse... siis seda tuleb võtta kui raha kogumist. Igakuiselt saad küll vähem raha kätte, kuid mitmete kulude arvelt on võimalik vähemalt osa sellest tagasi saada. Mina näiteks olen niimoodi toimetanud, et igal kevadel olen tagasi saanud peaaegu ühe semestri õppemaksu...

Tulude deklareerimine on lihtne - tänapäeval on deklaratsioonid juba eeltäidetud, kuivõrd informatsiooni edastavad pangad, koolid, tööandjad jms otse MTA'le ning ise selle pärast muretsema ei pea. Veelgi enam, deklaratsiooni saab esitada diivanilt tõusmata. Ise tuleks lisada vaid muudest allikatest saadud tulud (üüritulud nt), mida kahjuks küll keegi ei tee. Aga samas see on asi, mida mõistlik inimene ühelegi teisele inimesele ette heita ei saa :) Põhimõte on aga see, et kui aasta jooksul on su palgast peetud kinni summa X tulumaksu, siis sama protsendi võib tagasi saada makstud koolituskuludelt (ülikool, laste kool, autokool), eluasemelaenu ja õppelaenu intressidelt, kolmandasse pensionisambasse makstud rahadelt jm ning aasta jooksul moodustab see kokku päris ahvatleva summa. Muide, kui tahate raha kiiresti tagasi saada, siis hoolitsege selle eest, et deklaratsioon ühe korraga ilusti täidetud saaks. kui deklaratsiooni hiljem muuta, siis seda kontrollitakse ja tagasi saamine viibib :) Sellest pole mõtet rohkem rääkida, aga kui miski vaevab, siis küsige - ma vastan. Tekitan siia sellise KKK postituse, kuhu koondan probleemsed valdkonnad, küsimused ja vastused neile. Loomulikult on alati võimalus helistada MTA-sse ja sealt küsida, aga kuna kõik eestlased järgmise kahe kuu jooksul sama portsu otsas on, siis võivad ametnikud mõneti pahurad olla. Miinuspool on see, et minu antav nõu ei ole mingit pidi ametlik seisukoht ja mina ei vastuta selle eest, kui kedagi pärast kollitama tullakse :)

küll aga vajab tulude deklareerimise seisukohast mainimist see, et ÄRGE LASKE ENDALE MAKSTA ÜMBRIKUPALKA. Riigi tulude vähenemine seeläbi on teisejärguline mure. Tõsimeeli ma ei tahaks ka ise maksta tulumaksu, sest ma näen iga päev kuidas meie keskmine linnavalitsus ja muud valitsused selle makstavaga hoolimatult ümber käivad. Aga olen siiski naiivne ning maksan tulumaksu kõigelt, mida saan ning loodan, et ehk ühel päeval läheb taevas sinisemaks ja teed paremaks. Lihtsalt s*ta ajab keema, kuidas vabadusesammast püstitatakse 100 mln krooni eest - betoonkäkk klaasi ja ma ei tea millega. Arutasin ühe tuttava ehitusmehega - ta võiks selle teha 10 mln krooniga ja IKKA jääks raha alles. Aga eks siin ole see nüanss, et riigihanked korraldatakse sellised, et kogemata vastab ainult üks firma tingimustele ja nii ta läheb. Samamoodi jääb arusaamatuks, kuidas meil normaalseid teid ei osata teha. Sõitke vastavatud männiku teed pidi. juba 50 pealt raputab seal ebanormaalselt, sõitnud seal veidi kiiremini, hakkas autost kahju. Sama lugu kadaka pst-ga ja pirita tee värske lõiguga! kui raske on teha TASAST teed? ja kaevuluugid mujale projekteerida? saan aru, et nõukaaegsed projektid panevad piirid ette, aga miks astutakse sama reha otsa ka täiesti uute projektidega nagu tartu mnt? ma võiks seda hala siin lõpmatuseni jätkata ja ilmselt kirjutan ma 2009 suurimate ebaõnnestumiste raamatu pealkirjaga "kiun ja hala", 2010 teen järje "kiun ja hala vol 2" ja niimoodi kuni surmani :) et ma ainult ei lahmiks, lugege ka Raivo Aeg'i poolt (ehk siis autoriteetsem arvamus kui mina) kirja pandud kiunu.

Nii aga ümbrikupalk? Nagu ma juba rääkisin, siis see, et igakuisest palgast läheb ära 1/5 ei ole tegelikult hull, sest osa sellest saab tagasi järgmise aasta kevadel. Üks väga korralik reedeõhtune pidu Tallinnas maksab rohkem, kui see, mis tulumaksuna mu palgast ära läheb. Isegi kui midagi tagasi ei saa, siis ümbrikupalga arvelt rikastub ainult teie tööandja, mitte te ise.

toome hüpoteetilise kaasuse: lepitakse kokku 20 000 töötasus, sellise diiliga, et 5000 on palk, ülejäänu saad mustalt. 5000 krooni pealt maksab töötaja riigile 1050 krooni tulumaksu ning tööandja 1650 krooni sotsiaalmaksu. 20 000 pealt maksaks töötaja 4200 krooni tulumaksu ning tööandja 6600 krooni sotsiaalmaksu. ehk siis sellise korraldusega on töötaja sääst 3150 krooni (aasta jooksul 37 800)! suur raha, eksole. selle eest saab juba 1.2 mootoriga Škoda Fabia liisida! Küsimus on aga pikemas perspektiivis. Ühest küljest räägib MAKSUAMET ümbrikupalgaga kaasnevatest sotsiaalsetest riskidest, mida on tavainimesel raske teadvustada, kuid teisest küljest olles nüüd ise rohkem kui kuu aega haiguslehel, ma tean millest räägin (ei tea sa midagi... tean ikka küll). Haiguslehe puhul makstakse haigusrahaks 80 % sinu viimase kuue kuu keskmisest sissetulekust. Kui sa oled saanud ümbrikupalka, siis on see 4000 krooni kuus (neto 3160), teisel juhul 16 000 krooni kuus (neto 12 640 , vahe 9480 krooni). Kui olla haiguslehel 2 kuud (kipsiga nt, nagu mina praegu), mis sisuliselt tähendab 9 kuud aastas töötamist ja 3 kuud puhkust, siis haihtub ümbrikupalgast saadud sääst poole võrra - 37 800 - 18 960 = 18 840. Kui nüüd veel arvestada, et suurema palgaga läheb rohkem rahast pensionifondi ning kevadel on võimalik ka rohkem tagasi saada, siis tegelik sääst tuleb tuhande krooni kanti kuus. ja selle raha eest ei saa enam Tallinnas reede õhtul pidutsedagi. Või paagitäis bensiini maksab sama palju. Rääkimata üldse sellest, et tööandja poolt makstavast sotsiaalmaksust (ehk siis deklareeritavast palgast) sõltub ema/isapalk ja igasugu muud hüvitised! Kusjuures ma unustasin puhkuseraha! puhkuseraha võib tööandja arvestada samamoodi deklareeritud tulude pealt, ehk siis see 1 kuu puhkust aastas viib viimasegi säästu deklareerimata tulu arvelt - ühel puhul saab puhkuserahasid 3950 krooni, teisel puhul 15800. Pangad annavad laenu reeglina ametliku palga pealt... Seega, rikastub ainult tööandja, kes säästab 33 % sotsiaalmaksu ehk siis ca 5000 krooni iga kuu kingid sa tööandjale eelmise kaasuse näitel, kui lased endale maksta ümbrikupalka.

Siinkohal tuletaks veelkord meelde Kyosaki't - tehes palgatööd, ohverdad sa oma aja ja pingutuse kellegile teisele - firmaomanikule. Ettevõtjad saavad oma aega ja võimeid rakendada muuks (kasvõi puhkuseks), sest leidub inimesi, kes teevad tööd nende eest. Seega, palgatöötaja tegeleb niigi kellegile teisele rikkuse tootmisega, samal ajal kui see keegi ise sama aja arvelt midagi muud teha saab. Ja kui tööandja tahab veel seda viimastki tööandja arvelt kokku hoida, siis see on lausa jultumus.

Kui raha vähe, siis alusta iseendast. Ära osta Hugo Bossi või Hilfigeri rõivaid, sest need peavad sama kaua vastu kui Takko Fashioni 400 kroonised (proovitud), kustuta tuli kui sa pole toas, ära jäta arvutit sisse kui sa seda ei kasuta... ja kurat, sõida kasvõi bussiga.

Actionman

kes teeb sellel juhtub. Ja nagu mitmedki öelnud on, siis kõige rohkem tuleb kahetseda seda, mis on tegemata jäänud, mitte seda, mis tehtud. Uisutasin, tõmbasin jala liigesest välja; Telefoni sisse läks kommipaber - lõhkusime telefoni ära jpm. töökaaslased on lausa välja mõelnud väljendi: "ukut panema" ... mida siis öeldakse kui keegi midagi imelikku teeb. Noh, kui uisutama sõitsime, siis ma ei suutnud otsustada, kuhu auto parkida. sõitsin mööda harju tn linna sisse, aga ei viitsinud kaugemale sõita ja keerasin sealsamas kitsal teel ringi - panin ukut. seni pole ma veel aru saanud, kas seda võetakse naljaga, või on see negatiivse alatooniga asi. Mina isiklikult ei näe üldse, et miskit sobimatut oleks neis asjades, mida ma teen.

täna igatahes keetsin kartuleid. ca 16:00 panin need keema ja tulin arvutisse. Ca 18:30 ehmatasin kärsahaisu peale ning tiibsasin kööki - vesi oli ära keenud ja kartulid põlesid potis. nunnu. kahju raisku läinud kartulitest, aga muus osas täitsa suva :)

nüüd aga sätin ennast vanni minema... seal ei saa ikka midagi juhtuda?

Seks on hea, aga käsi väsib ära

Põhikoolis viiendas klassis oli meil esimene bioloogiatund, kus näidati õppefilmi. Filmikunstiliselt äärmiselt kehva teostus, olematu sisu ja täiesti arusaamatu üldse. Kohati ma arvan, et selline nõme ja poolik seksuaalkasvatus häbeliku õpetaja poolt bioloogiatunnis ongi inimeste häbelikkuse ja teadmatuse allikas. tegelikult ma arvan, et koolis tuleks peale lennata shokiteraapiaga ja näidata lastele tõsist hardkooori. igatahes see elevus, mis klassis tekkis, tappis üleüldse igasuguse keskendumise ja lõppkokkuvõttes oli kõigil piinlik. õnneks ma pole pedagoog, et sel teemal mõtlema peaksin, aga miski on mäda seksuaalõpetuse vallas. Postituse pealkiri tuleb igatahes sellest, et kui pärast filmi vaatamist õpetaja kommentaare küsis, siis üks klassivend teadis targalt öelda, et seks on muidu hea, aga käsi väsib ära. huvitav, mida ta küll mõtles selle all?

Miks ma seksist kirjutan? esiteks selle pärast, et seks on üks neist teemadest, millel kirjutades blogisse ohtralt külastajaid satub. Ilmselt inimestel ei ole muud teha, kui päevad läbi guugeldada sõna "seks" ja siis sattuda sellistele blogipostitustele nagu see siin. Seega on see postitus mõnes mõttes eksperiment, millega ma loodan oma blogikülastuste arvu vähemalt kahekordistada.

Teiseks kirjutan ma sel põhjusel, et lugesin ühest teisest blogist seni maailma kõige paremat postitust seksi kohta - lugege ka: http://hundiorg.wordpress.com/2008/01/24/oo-seks-jaa/
... toon välja eriti innustava lõigu sellest postitusest: Seksitakse enamasti suure armastuse väljendamiseks, naudingu saamiseks või ka kättemaksu pärast; seksitakse kahekesi ja kolmekesi ja neljakesi, mõnikord seksivad naised omavahel, mõnikord mehed ja mõnikord seksitakse laste ja loomadega; seksitakse raha pärast, seksitakse ilma armastuseta, näiteks selleks et laste isa sind maha ei jätaks või siis seksitakse piiritundetult ja palju sellepärast, et on alaväärsuskompleks ja ei ole midagi paremat kui minna kuskile kõrtsu, panna mõni naine või mees end tahtma, ta võrgutada, temaga kirglikult magada ja siis ta oma elust ruttu minema visata ja ära ajda, et ta jumala eest midagi tähendama ei saaks hakata või veel hullem, haiget teha… Tõenäoliselt on võimalik ka see, et seksitakse igavuse pärast või lihtsalt tuimalt selleks, et lapsi saada.

Kolmandaks kirjutab inimene ikka sel teemal, mis keelel. Mis meelel see keelel ja meelel on alati see, mida vähe on :) ja lõppkokkuvõttes käib kõik ikka ainult ühe augu ümber ja mitte millelgi muul siin elus tähtsust polegi. aga see selleks.

Neljandaks kirjutan ma selle pärast, et elu on porno ja seks erinevates vormides on porno osa. (kusjuures see, et ma siia "porno" kirjutasin, toob kindlasti oma 10 suvalist lugejat juurde). Nagu ütlevad ühe toreda Eesti päritolu hiphopiloo sõnad: (http://ehhl.luix.pri.ee/?pg=lyrics&id=249)... "Porno on tore, sest inimesed teevad siis koos üks teisele head.Pornot näidatakse ka teistele, et teistel ka hea hakkaks.Porno pole ohtlik - ei reosta ei atmosfääri ega keskkonda.Porno teeb rikkaks - ainsad veebilehed, mis suuri kasumeid toovad, on pornoleheküljed. Seega - tehke pornot, rahvas. Tehke rohkem pornot!" --> Kas keegi pole nõus?


Kas saab enam ilusamaid mõtteid olla öösel kell 3:38 :)

Mankid siin ja mankid seal

Sellise pealkirja all ei räägi ma teile mitte keskmistest Eesti noortest vanuses 17-21 nagu võiks eeldada, vaid oma lemmik reisikirjeldusest, mille on kokku miksinud Ahto Tanner. Lugu on sellest, kuidas ta üksinda võttis kätte ja sõitis Eestist peaaegu Aafrika lõunatippu välja. Aega läks kaua ja muljeid sai palju. Kogu oma loost on ta teinud pildipäeviku, kus lood Aafrika eluolust on põimitud ilusate piltidega. Soovitan kõigil seda lugeda. Algus on selline nagu iga asja algus ikka, aga mida aeg edasi, seda huvitavamad on jutud ja seda masendavam on elu Aafrikas.

Tema pildipäevik: : http://www.rebaseonu.net/go/aafrika

Enamikele eestlastest seostub Aafrika Aidsi, näljahäda ja Serengeti eksootloomadega. Kuid tegelikult on Aafrika üks geto. Ma olen seda tegelikult koguaeg arvanud, et tegelikult on mõttetu rabelemine, millega unicef jt heategevuslikud organisatsioonid tegelevad. mida nad teevad? viivad toitu puuduses vaevlevatele inimestele. mida rohkem on neil inimestel toitu, seda rohkem nad jõuavad sigida ja mida rohkem nad sigivad, seda rohkem on neil toitu juurde vaja. kui neile toitu juurde ei viidaks, oleks nende arvukus oluliselt väiksem. ja öelge mulle, kellele on sellist kunstlikult kasvatatud inimeste arvu vaja? ainus parasiit siin maamunal on inimene ja mida rohkem neid kõngeb, seda parem. Tõsiselt vabandan, kui kellegi pihta käis see jutt, aga kui lugeda olukorrast Aafrikas.. või pigem aafrika olukorrast sealse olukorra pärast, siis tekib lihtne masendus.

see on avalik saladus, et kõik kolmandad riigid ongi maailma (planeedi Maa) suurimad saastajad ja hävitajad ning Ahto jutt kinnitab seda üksnes!

Tänase päeva lõpetan pildi ja "copypastega" eespool viidatud reisikirjast:

[i]"Siin on üks näide ümber läinud pikast veokast. Kuigi see pilt on tehtud hommikul, läks masin ümber juba eelmisel päeval ja pani sellega liikluse täitsa kinni. Tahtsin õhtul mööda sõita, kuid ei saanudki (mägitee), seega jäin veidi eemale ööbima lootusega, et hommikuks on ära koristatud. Hommikul avanes siis selline vaade. Mis oli vahepeal toimunud? Põhimõtteliselt olid mingid tüübid kaevanud tee kõvasti laiemaks ühe suure künka arvelt, et saaks ümber läinud masinast vasakult mööduda. Pildil hetkel üks pikk veokas üritabki mööda sõita, kuigi teelaiendus on tema jaoks veidi kitsas ja ees parajasti mehed kangutavad kirkadega veel teed. Samas see teelaiendus on jube veider – siin on öö jooksul kõva kaevamine ära tehtud aga miks hoopis selle ümber läinud masina koormat (viljakotid) veidi eemale ringi ei tõstetud, et oleks saanud paremalt, mööda teed, ümber sõita? Oleks nagu lihtsam olnud, ja küngas oleks ka alles jäänud… Ning need teelaiendajad tahavad muidugi raha ka saada - välismaalane maksis 1000 CFA-d, kohalikud rekkamehed, nagu juhuslikult paberilt nägin, 500 (rahakoguja oli paberile pika nimekirja teinud laekunud summadest). Pidin raha maksma ka eelmises jutus oleva suure veoauto välja aitajatele. Põhimõtteliselt siis õnnetusse sattunud masina tüübid pluss mingi “abivalmis” seltskond aitavad õnnestusse sattunud masina välja või aitavad teised autod mööda ja siis need teised möödujad maksavad selle eest. Muidugi näevad nad vaeva ka ja on üleni mudased, kuigi mõnel juhul pole mu meelest raha küsimine eriti õigustatud. Arvestades teeolusid ja õnnetuste hulka küla ümbruses, võiks siin täitsa oma kommertsiaalne päästemeeskond olla, kes siis ennast sellega ära elataks… ;)"[/i] --> http://www.rebaseonu.net/go/aafrika/p/ringteel/ (üks mu lemmikpostitusi selles reas, näidates kogu Aafrikas pesitseva kontingendi võltslikkust ning mõttetust.)

Fuck the fuel economy

Selle postituse pealkirjaks on hüüdlause, mida võis ikka ja jälle kuulda suure mootoriga Ameerika autode omanike suust. Küll naljaga, kuid ega neil inimestel võimalust suurt muud arvata polegi - kui auto küttekulu on nii suur, et paagis kohiseb keeris ja jääkarud surevad, siis on see hüüdlause pigem fakti konstanteering. Nüüdsete kõrgete bensiinihindade valguses peksab see lause kõigile auto-omanikele labidaga kuklasse ja kisa tuleb mitu head nooti vaiksemaks võtta. Käes on muutuste aeg, mil inimesed ei kasuta autot enam mõnesaja meetri kaugusel poes käimiseks või ei sõida lihtsalt linnas ringi. Tõsi, vajalikud sõidud kõrgema küttehinna tõttu sõitmata ei jää. Aga kas käes on ka selliste muutuste aeg, et eestlased oma riistapikendused sõiduriistade vastu vahetavad?

Paljudele noortele (ja ka suurtele) on auto staatuse sümbol - näitab klassikuuluvust. "ma olen parem inimene, kui ma sõidan uhke (ja kalli) autoga". autodes on tihti superhea muusikasüsteem ning autodega sõidetakse nagu raadio või CD mängijaga - selmet kodus kuulata diivanil, kuulatakse "head mussi" autos. Autod on kino asemel - ühest küljest võid sa autosse installida teleka, kuid teisest küljest võid maanduda Tartus Turu tn Statoilis, haarata kabanossi ning jälgida läbi ma-ei-tea-mitme-tollise teleriks muutunud esiklaasi reality-showd nimega "kellel on suurem," mida kohalikud noored (rullnokad) seal iga õhtu etendavad. Ühele vanas mitsu coldis istujale (olin mina) on see show, parklas taidlejad oma bemmide ja audidega võitlevad aga eksistentsi nimel.

Keskmine Eesti mees ei salli pisikest autot. Naistekas ju! kuidas ma sõidan ärikohtumisele sellisega, mida sõbrad minust arvavad? Keskmine Euroopa mees on praktilisema maailmavaatega - pisike auto, väike kütusekulu, lihtne parkida ja odav pidada. Kust ma tean? igaüks kes Euroopa suurlinnades on käinud, teab, et keskmine auto on seal alla 4 m pikk. Odava auto pidamisest üle jääva raha saab kasvõi peenise pikendamise operatsioonile kulutada, kui seda tõesti niiväga vaja on, ning lõpptulemus on parem. Või kumb teie meelest lahedam on - kas peenis, mis tundub suur, kuna selle kandja astub välja vingest seitsmenda seeria bemmist, või peenis, mis on lihtsalt suur :).

Vahe on selles, et normaalne mees on üldse rahul oma krimpsus ja vasakule poole kõvera vahendiga, sest "size doesn't matter". Tegelikult loeb see, mida sa oma vahendiga teha suudad ning auto, olgu ta nii suur/väike kui tahes, ei muuda sind sõprade, ärikaaslaste ega kellegi teise silmis kehvemaks/paremaks, kui sa tegelikult, ehk sisuliselt, oled tasemel. Seega, kas peituda välise hiilguse taha ja näidata ennast edukana (mis kahtlemata annab mingi efekti esmakohtumisel) või kujundada arvamus oma tegude järgi?

Ma julgen öelda, et see, millega inimene sõidab - olgu see buss või siks või mersu - ei oma mingit tähtsust. Olgu äripartnerid kuitahes edukad, ei vaata nad viltu asjatundjale, kes sõidab odava autoga. Tegelikult mina vaataksin just vastupidi - auto hind näitab ära, mis on inimese prioriteedid, kas väline sära või on viimane hoopis teisejärguline. Minu lemmik olukord oli Pariisis, kus otsustasime foori taga seisvalt motorolleriga poisilt teed küsida. Ta oli ülikonnas ja oli teel mingile tähtsale üritusele "a'la oma pulma" ja esiteks ta leidis 15 min aega meile teed juhatada ja teiseks TA OLI MOTOROLLERIGA! Julgen arvata, et ülemaailmse keskkonnateadlikuse ja kütusehindade tõusu valguses läheb ka välise sära pool üle väikestele (ja ökonoomsetele) autodele - "ooo, näe kui kaasaegne ta on - mõtleb säästlikult"

Samas ei tasuks ka äärmusesse minna nagu tänases Eesti Päevalehes avaldatud pildil:

Kui üks äärmus on Fuck the fuel economy ehk mul suva palju kütust kulub, vähemalt sõidan ma laheda autoga, siis teine äärmus on kajastatud sellel pildil. Mul pole kütust vaja, ma olen lihtsalt loll. Ehk siis samamoodi nagu loll paistab bussis kaugele välja, paistab loll ka uhkes autos kaugele välja.

Sõitke normaalsete autodega, inimesed, ja ärge nõustuge ümbrikupalgaga!

Öösel on kõik kassid hallid

ja seepärast ongi ööd kõige toredamad. Kui on vaja kellegagi filosoofilist ja sügavat juttu rääkida, elumuresid arutada, siis alati on selleks parim aeg öö. valgustkartvatest teemadest rääkimata :). Miks see nii on, ma ei tea, aga kogu öine õhkkond on niivõrd ebareaalne ja unelev, et siis kaovad inimestevahelised piirid, hirmud ja häbid - kõik on võrdsemad kui muidu. Eile õhtul kell 6 jõin ühe und soodustava tee ning järgmine hetk tegin silmad lahti hommikul kell 9. seega 15 tundi und, mis on kindlasti mu viimase aasta rekord ja mis on eriti mõnus arvestades seda, et viimasel ajal kippus uni ka 5-st tunnist lühemaks. absoluutne unerekord on mul vist 18 h, seda proovin homme püüda. Praegu aga naudin seda hommikut, sest ÜLE KÕIGE meeldivad hommikud, kui ma saan ärgata ilma äratuskellata, muidu meeldivad mulle pigem ööd.

Oi kui tore! tuludeklaratsioon

Kohe kohe on käes kuum aeg. Kuum aeg selles mõttes, et iga eestlane peab esitama ühele ametile ühe kindla deklaratsiooni. Loodan, et enamikele on see rõõmus aeg, sest tööandja poolt aasta jooksul juba ära tasutud tulumaksust on võimalik ühtteist tagasi saada. Tagasi saamisest proovin lähipäevil veel kirjutada, täna teen pisikese sissejuhatuse. Kui sa leiad, et see on kurb aeg ja tegevus, siis on sul probleem. Kurvasta või rõõmusta, polegi oluline, kuid kõik see olulisem on ennast asjadega kurssi viia. Alustama peaks KKK-st, et ärgem astugem selle reha otsa, kus keegi juba tallunud on. Eriti tänapäevases nakkusohtlikus maailmas on oht, et keegi on ennast juba varem vigastanud selle "rehaga" ning "reha" külge jäänud tripper, HIV või õnnetu saatus tabab ka uut selle otsa astujat astujat. Loe rehadest siit: http://www.emta.ee/index.php?id=14411 ning kasuta kondoomi. Lingilt saab vastuse küsimustele MIS ja MIDA? kuna MILLAL? on hiljemalt 31.03.2008, siis jääbki õhku ainult küsimus KUIDAS? (... raha tagasi saada) Kondoomist räägin ka teinekord :)

Sipupükstes osaühing

Küsiti minult küsimus, et kuna ja mis aruanded peab kellele esitama, kui on loodud värske äriühing. Vastasin kähku ja panen siiagi kirja. Kui äriühingu käive on suurem kui 250 000 krooni aastas, siis PEAB äriühingu käibemaksukohustuslaseks registreerima. Seda saab teha ka enne kui vastav piir ületatud on, aga siis tuleb kenasti tõendada, et too sündmus aset leiab. Kui värske OÜ pole (veel) km kohustuslane ja kellegile palkasid ei maksa, siis maksuametile mingeid deklareid esitama ei pea ja kui edaspidigi nii plaanida, siis on jupp aega muretu aruandluse koha pealt maksuametile. Kohe kui hakkad maksma palka, siis tuleb tasutud palkade kohta esitada igakuised TSD deklarid. Kui regad äriühingu km kohustuslaseks, siis pead nii TSD kui KMD esitama hoolimata sellest, kas käivet ja palkasid tol kuul üldse on. Lühidalt: kui äriühing ei ole km kohustuslane, esitad deklaratsiooni siis, kui midagi deklareeritavat tekib (palgad nt), kui äriühing on km kohustuslane, siis tuleb igakuiselt esitada deklaratsioone hoolimata sellest, kas seal on midagi deklareerida või mitte. Vot selline üsnagi elementaarne teadmine tänases päevas.

Ja see teine luuletus...

... mida eelmises postituses mainisin väärib ka välja toomist. Eriti praegu minu ja enamiku mu sõprade tuttavate hinges pesitseva rahutuse kontekstis. Rahutus ja rahulolematus, mis väljenduvad konstantses haigutushaiguses ning pidevas väsimuses, viitsimatuses, perspektiivituses. Kõik see nukram on asjaolu, et praegu pole isegi talv pihta hakanud ja kevad, see üldine väsimuse ja tüdimuse aeg (mil tahaks hoopis koolivaheajal olla), on veel kaugel. Võib olla, et väsimuse tingib sunnitud magamisasend - selili - mis mulle üldse ei sobi.

See luuletus on tegelikult pikem, kuid kirjutan ta siia lühemas variandis: selles mida me Meediga SDC-s joonistasime.

The day is done, and the darkness,
Falls from the wings of Night,
As a feather is wafted downwards,
From an eagle in his flight.

I see the lights of the village
Gleam through the rain and the mist,
And a feeling of sadness comes o'er me
That my soul cannot resist.

A feeling of sadness and longing,
That is not akin to pain,
And resembles sorrow only
As the mist resembles the rain.

Come, read to me some poem,
Some simple and heartfelt lay,
That shall soothe this restless feeling,
And banish the thoughts of day.

Read from some humble poet,
Whose songs gushed from his heart,
As showers from the clouds of summer,
Or tears from the eyelids start;

Such songs have power to quiet
The restless pulse of care,
And come like the benediction
That follows after prayer.

And the night shall be filled with music,
And the cares, that infest the day,
Shall fold their tents, like the Arabs,
And as silently fade away.

Tänases päevas oli ka midagi head. Kass tundis mu ära ja rõõmustas. Magas põlve peal. Legendaarse hammustajana hüppas harjumuspäraselt ka jalga kinni, kuid täna pidi ta pettuma. Kips oli tugevam. Töövõit mulle ja mu jalale. Kassi nägu olnuks jäädvustamist väärt.

Elutarkus gümnaasiumi ajast ja veel kaugemast

IF you can keep your head when all about you
Are losing theirs and blaming it on you,
If you can trust yourself when all men doubt you,
But make allowance for their doubting too;
If you can wait and not be tired by waiting,
Or being lied about, don't deal in lies,
Or being hated, don't give way to hating,
And yet don't look too good, nor talk too wise:

If you can dream - and not make dreams your master;
If you can think - and not make thoughts your aim;
If you can meet with Triumph and Disaster
And treat those two impostors just the same;
If you can bear to hear the truth you've spoken
Twisted by knaves to make a trap for fools,
Or watch the things you gave your life to, broken,
And stoop and build 'em up with worn-out tools:

If you can make one heap of all your winnings
And risk it on one turn of pitch-and-toss,
And lose, and start again at your beginnings
And never breathe a word about your loss;
If you can force your heart and nerve and sinew
To serve your turn long after they are gone,
And so hold on when there is nothing in you
Except the Will which says to them: 'Hold on!'

If you can talk with crowds and keep your virtue,'
Or walk with Kings - nor lose the common touch,
if neither foes nor loving friends can hurt you,
If all men count with you, but none too much;
If you can fill the unforgiving minute
With sixty seconds' worth of distance run,
Yours is the Earth and everything that's in it,
And - which is more - you'll be a Man, my son!

Selline luuletus Kipling'ilt Meedi vahendusel SDC tunnist... see ja üks veel on ainukesed luuletused, mida ma tean peast ja pea iga hetk lugeda oskan. Praegugi on see siia kirja pandud mälu järgi. Vahepeal ülikoolis kippus see küll ununema, aga tänasel päeval tundub jälle, et see just ongi retsept elamiseks...

kuidas kaitsta ennast jobude vastu...

... ehk juhendmaterjal eluks vol 2:

Seoses sellega, et ma olen viimasel ajal väga palju kokku puutunud igasugu inimestega, kes arvavad, et neil on meri põlvini ning kes näevad maailma läbi roosade prillide, otsustasin kirjutada ühte foorumisse sellise infokese, millest ehk kellegile edaspidi abi on. Nii foorumites kui ka sõprade seas on rohkem kui ühel korral olnud juhuseid, kus otsitakse mingit inimest seoses tünga saamisega ning täna kirjutan ka teile siia blogisse ühest võimalikust variandist, kuidas enda seljatagune kindlustada juhuks, kui teiseks tehingupooleks osutub üks munand, kes arvab, et võib si**a teha ning selle eest ei tule vastutada. Samas esitan üleskutse sellistele munanditele täie rauaga anda, kuid üksnes seaduslikke vahendeid kasutades. Sellised tüngategijad on reeglina noored nolgid, kellel puudub igasugune vastutustunne ning keda dresseerida tuleb.

Tänane teema on maksekäsu kiirmenetlus, mis tähendab seda, et kohus menetleb kiirkorras sissenõutavaks muutunud nõuet ning tegemist on sisuliselt kiireima võimalusega saada endale kohtu poolt täitedokument, mille abil siis näiteks kohtutäituri juurde marssida, kes võlgniku palgast näiteks igakuiselt summasid kinni pidama hakkab. Tegin kunagi endale asja selgeks ning panin kirja, miks hoida seda ainult endale...

Kuna materjal on pikk, siis siia blogisse ma seda ei kopeeri vaid panen lingi. Jutt on küll pikk, aga usun, et abiks ikka ning kui vähegi aega, siis lugege.

LINK: http://usku.planet.ee/jobud.html

tõsiselt homo olukord...

... ehk väike juhendmaterjal eluks vol 1:

Pime metsavahetee .. maantee .. vihm .. palju vastutulejaid .. nähtavus negatiivne... kahel pool mets ja muidu täitsa maantee, aga äkki särab peeglis disko ja onud politseid teatavad, et tegemist on 50 alaga ning sa sõitsid 72 km/h. kui sind on pärast sellist kohtumist ähvardamas väike trahvike (kusjuures kui kohapeal ei tehta trahvi, siis on üks võimalikest karistustest, st karmim, lubadeta jätmine mingiks ajaks), siis on võimalus ja iga normaalse inimese kohustus saata politseile avaldus/kiri/asi - ehk vastulause - kus lisad täiendavaid ütlusi eelnevalt politseiautos antud ütlustele mis võetaks arvesse otsuse tegemisel ja kus avaldad kahetsust tehtu pärast. kahetsus toimepandud rikkumise pärast on loomulikult hea, kuid sellega tasub ka ettevaatlik olla - "kahetsen südamest ja enam kunagi ei tee" ei ole väga tõsiseltvõetav kui rikkumisi on pool miljonit ja raskeid. seda tuleb ka mingitmoodi tegudega näidata. Kui inimene hea, siis vastulauses selgitab ta veelkord, et üldse ei tahtnud, lihtsalt võõras tee ja ei näinud ja varem pole rikkumisi olnud, siis peaks see karistust kergendama küll. Igaüks võib öelda, et ta kahetseb, kuid kiiruse ületamine on enamasti olemuslikult selline rikkumine, mille juht paneb toime täiesti teadlikult ning endale tagajärgedest aru andes, mistõttu ei ole kahetsemine alati tõsiseltvõetav. see viimane ka üks lähenemine. Aga mina arvan igatahes, et pisike patukahetsus peaks saadetavas vastulauses ikka sisalduma, kui vähegi viks ja viisakas inimene oled. Pealegi, need komisjonitädid, kes seal istuvad, otsuse teevad ja reeglina natuke kibestunud on, tunnevad ennast hästi, kui neile poetakse. Siis nad tunnevad ennast ka seespidiselt suurena. Ja tähtsana. Nagu Jumalad.

vormistada tuleks asi nii:

Üles vasakule Põhja Politseiprefektuur, liiklusjärelvalve osakond (pärnu mnt)

Vastulause väärteoprotokollile AB******

seletad asjaolusid, miks kuidas, mis nihu läks, kahetsed pattu

alla nimi, allkiri, telefon, elukoht, isikukood (kui e-mail, siis allkirja ei saa, kui just pole digi. aga võetasse vastu ka ilma allkirjata)

Selle vastulause võib saata aadressil li.yld@pohja.pol.ee ning märkige meili pealkirjas ära ka kindlasti koostatud väärteoprotokolli number (peab olema kujul AB.......). Kõike seda siis peab tegema 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli koostamisest. Teine võimalus on helistada millalgi ja küsida, kes menetleb seda väärteoasja ning saanud teada nime, saadad kirja otse talle (e-kiri, paberkiri, faks)

kui politsei saab vastulause, milles sisalduvast teabest lähtuvalt on tal põhjuseid kaaluda trahvisumma vähendamist, siis ta peab seda tegema või siis arvesse võtmata jätmist põhjendama. Kui seda tehtud ei ole, siis on alus pärast kohtus vaidlustada. näiteks :)

Üks näide selle kohta, mihuke võiks see kirjake olla: "Esitan käesoleva vastulause väärteo protokolli AB kohta. Protokollis on ekslikult kirja saanud ... /tood siia mingi vea, kui protokollis on mingi viga sees/, tegelikult ... /mis õige oleks/. Sõitsin antud teelõigul esimest korda/sõidan seal äärmiselt harva, mistõttu ei teadnud, kus on piirangud ja millised need on. Ilmaolud olid äärmiselt halvad ning sõitsin pidevalt kiirusega alla 80 km/h või vähemgi, sadas vihma ja teel olid suured lombid. Ka vastu tulevaid autosid oli palju, millede rataste alt lendus rohkelt vett, mis muutis nähtavust veelgi halvemaks ning samuti pimestasid vastutulijate tuled mind selliselt, et tee jälgimise kõrvalt ei suutnud ma sellises olukorras ilmselt piirangu märki märgata ja sõitsin edasi endise maantee kiirusega. Puudus ka võimalus teiste autodega kiirust võrrelda kuna hetkel oli teelõik samal suunal nii ees kui taga tühi. Ka ümbruskond ei reetnud, et tegemist võib olla alaga, kus lubatud üksnes 50 km/h. Jõudsin veel mõelda, et kui ka mingi piiranguala on, siis maanteel tavaline piirang on 70 km/h ja selle piirangu järgselt sõitsin ma halbade teeolude tõttu ka suurema kiiruse piirangu alas /kui tuleb miskit veel pähe, lisa siia, koolis kirjandeid oleme kõik kirjutanud :)/. Eelnevale kirjeldusele teotudes palun määrata mulle kergem karistus. Kokkuvõteks võib öelda, et juhtunud sündmus on kahestusväärne ning edaspidi üritan iga hinna eest selle kordumist vältida. Olen üritanud käituda võimalikult seadusekuulekalt, mida kinnitab ka asjaolu, et mind ei ole varasemalt karistatud liikluseeskirja rikkumiste eest."

--> sellises olukorras, nagu äsja kirjeldatud, trahvi määramine oleks ikka väga homo küll.

vot, midagi sellist peaks see vastulause olema. Igatahes, kui on toimunud kokkupuude politseiga, samas kui ise oled normaalne inimene ja tõepoolest tegemist on kahetsusväärse olukorraga, siis saada see vastulause - vabatahtlikult ei tohiks küll maksta suuremat trahvi. selliste pisikeste liiklusrikkumiste eest määratavad karistused on niigi ebaproportsionaalselt karmid.

ärge laske endale pähe istuda!

alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama...

ma tõesti luban, et sel nädalal ma rohkem ei kirjuta - rõhugem ikkagi kvaliteedile mitte kvantideedile. Aga lugenud läbi oma eelmised postitused, ei saa ma mitte kuidagi jätta veel korra teemal sõna võtmata, eriti kui arvestada, et kütuse hind on tõusnud nii märkimisväärselt ja sellega seoses on oodata ka porgandite kilohinna tõusu maailmaturul... :)

Üha sagemini on mul tunne, et ma ei tea, mida ma teha tahan. See on raske probleem, sest praeguse elutempo juures on võimatu hakkama saada midagi tegemata. Üha rohkem jääb selline mulje, et kogu elu koosnebki ainult vahendite otsimisest eluga hakkama saamiseks. Iseenesest on ju loogiline, et ainult õhust ja armastusest ära ei ela, aga kuidagi ei mahu pähe, miks see nii tähtis on (hääl saalist: yeah right - vaata, mis auto sul on"). Mul vähemalt on küll selline arvamus, et inimene on piisavalt tark tegelemaks iseendaga, oma mõtetega ja unistustega. Kahjuks aga oleme kõik niivõrd sõltuvad, ühiskonna orjad. Et olla vaba ja teha, mida hing ihaldab peab olema täiesti üksik, et poleks kedagi, kelle eest hoolitseda, et poleks midagi, mida hoida … nagu mõni munk kusagil Idamaades … Vanasti istusin ma ratta selga ja täiesti üksi sõitsin just sinna, kuhu tuju kiskus. Ühel pärastlõunal avastasin ennast näiteks Pärnust olles alustanud tallinnast. Tagasi tulin rongiga. Tihti veeresin tunde, nuputades koha üle, kuhu minna. Nüüd olen seda teinud autoga, aga see on hääbuv hobi praeguste bensiinihindade valguses. Näiteks ülikooli esimesel aastal (2003 sügis kuni 2004 sügis) sõitsin ma autoga 29 000 km. (bensiin maksis 7.90), 2007 aasta jooksul sõitsin ma 24 000 km, kusjuures ma käin igapäevaselt tööl, käisime autoga lõunal ja mõni nädalavahetus võtsin lihtsalt üksinda ette mõne "avasta Eestimaad tripi". nii et hääbuv hobi...

Vot. aga millest ma mõtlesin ja unistasin? noh, kõigepealt kuni 2003 unistasin naistest ja siis sealt edasi veelgi rohkematest naistest, kuivõrd ülikooli esimene aasta tõi mu ellu väga palju väga kauneid tüdrukuid (tervitused siinkohal Keiule, Jennale, Marisele, Katile ja Nännule). Aga tõsisema külje pealt kujutasin omale ideaalset elu sellisena, et ma elan maal (SAAREMAA, sellest ma räägin teile veel palju), tegelen autode ja taimedega ning kasvatan lambaid ja kitsi. Raha võiks teenida näiteks õpetaja ametiga maakoolis – siis jääks veel piisavalt vaba aega ka oma asjadega tegelemiseks. Kuna ma toona selline bioloogiahuviline olin, siis võinuks ju õpetada lastele bioloogiat. See selleks. Nüüd on uus, oluliselt erinev eriala ja bioloogiahuvi on tallutud paragrahvimärkide alla. Aga ma ei anna alla. Kui sellesse blogisse kirjutamine on mind piisavalt valgustanud ja kui mu mõtted on korras, siis ma teen selle maaelu viguri ära ja minust saab lihtsa elu Uku. Ukut sõnast, härga sarvest.

härda meelega kirjutad rohkem

... ja kahtlemata tekitab kipsis jalaga kodus kudemine härdaid mõtteid. Mitte ei saa magama minna enne kui pole endast midagi välja karjunud. Riiulist kukkus maha raamat. Haushoferi "Üksinda Maailmas" mis oli kunagi mu lemmikraamat ja mida ma kordades lugesin nii eesti- kui saksakeeles (die Wand). Külmavärinad toob peale aga see, et raamat kukkus lahti kohast, kus oli minu lemmiklause sellest raamatust, mille üle ma vanasti väga palju mõelnud olen: "ma pole eales näinud süütumaid silmi kui kassil pärast väikese hiirekese surnukspiinamist" ... öelge nüüd, et ebamaisust pole olemas?

Kusjuures see raamat, mida soovitan kõigil lugeda, on tõsine tänapäeva maailma kriitika. Raamatus rääkis, et siin elus –ühiskonnas- võõranduvad inimesed loomadest ja muutuvad helladeks. Et aga elada tervelt ja targalt, nii et teisedki kasu saaksid, peab hellitatusest lahti saama – “Mu pea valutas vaid siis, kui teda tabas mõni kirve alt karanud puuhalg.” Kui paljud inimesed tänapäeva maailmas saavad esiteks raiumisega vabalt hakkama? Et õppida raiuma, läheb aega, et saada üle valust ja piinast, läheb veelgi kauem. Aga see aeg on tõenäoliselt ootamist väärt, sest peetakse tihti ju parimaks osaks elus liikumist naudingu poole - isegi kui viljad ise jäävad maitsmata. Mängu ilu, eh? Aga tegelikult peitub siin taga see mõte, et inimesed on selle ühiskonna ise endale nii keeruliseks loonud.

Miks ikkagi on vaja tasuvat töökohta? Töö annab raha, rahulolu iseendaga, enesekindluse, tihti ka muid maiseid hüvesid: ametiauto, mobiili, võimalused reisida ja maailma näha. Tänapäeval ei saa tasuta enam ühtegi asja. Inimesed aga ei saa asjadeta hakkama – elada on ju vaja, kui elukohta, sööki või hügieenitarbeid pole, ei saa ju. Vähemalt normaalselt ei saa. Tänapäeval on inimestel igasugu vidinaid, millest enamik on ebavajalikud. Mugavusvarustus? Jah, kindlasti. Kui inimene on rabelenud tööl selle nimel, et saaks oma üürid, arved, maksud jms. makstud, on vahest vaja ka lõõgastuda, “mugavleda”, et hoida tervist peab sportima. Ja vist igaüks teab, kui kallid on sporditarbed, puhkusepaketid, maamajad … ainult puhata ja olla ei saa. Nõiaring : Ei saa ilma tööta, ei saa ka ainult rabades … vahepealset saavutada on raske, see oleks ideaalvariant. Tavaelus ongi nii, et rabeletakse ja murtakse pead, kuni tervis üles ütleb, siis peetakse pikem vahe, millega kulub kogunenud raha ning hakatakse jälle rabelema.

Teisest küljest saab küll ilma asjadeta … iseasi, kas tänapäeva inimene tahab ilma. Mõned idamaade usundid näevad ette, et peale perekonna üleskasvatamist peaks mees jätma kõik maha ja elama ilma maise varata. Seal on teadmiste materiaalsete hüvede saamise väärtusest tähtsam inimese mõistus saamaks aru asjadest. Mõistust treenitakse, et saaks parema kontrolli oma keha ja mõtete üle. Idamaade maailmakäsitlustes räägitakse maisest varast, kui mittevajalikust mugavusest ja tülinast. Oluline on midagi muud – inimese vaim, mõtted, kõiksuse tunnetamine…Kui pole kasu saamise nimel vaja rabeleda, polegi tõenäoliselt mingeid asju vaja. Kuna midagi vaja ei ole, ei rabeleta üleliia. See on vastupidine nõiaring meie elustiilile.

Küll oleks kerge elada, kui teaks vastuseid kõikidele küsimustele ja teaks kus on tõde ja teaks, kuidas oleks õige. Aeg ajalt on reaalne maailm hirmutav. Küll oleks hea, kui kõik oleks nagu filmides …Ja oleks tasakaal raha, materiaalsete hüvede ning olemise ja mõtte vahel.

Ma tõesti ei saa aru, mille nimel ja miks ma tõmblen! Kaks aastat ... 20 korda sama palju veel ja ma olen pensionär ... ja see kaks aastat on möödunud kui silmapilk.

Flirt - kas ainult vallalistele?

Täna leidsin ühise keele (või pigem sõrmed) ühe sõbrannaga. Juba ammu-ammu olen ma seda meelt, et kui iganes hea, kindel ja pikaajaline suhe kahe inimese vahel ka ei ole, siis pisike flirt peab igasse suhtesse alles jääma. Sellest me rääkisimegi. Teema on väärt raamatut, seda ma ei kirjuta. Lühidalt tehes, siis enne kõike muud tuleb enda jaoks paika panna, mida tähendab flirt, ehk kustmaalt jookseb piir. Kas suudlus käib veel flirdi alla? (jaa jaa!)... Sellest ei ole mõtet praegu rääkida, sest igaühe piirid on erinevad ja mina kui vallaline olen praegu piiritu... Samuti tuleb paika panna, kustmaalt flirtija pealetükkivaks muutub... aga ka selles osas olen ma seda meelt, et oma viga kui ei meeldi :)

Flirt on mäng - nagu lapsed mängivad igavuse peletamiseks, siis peavad ka vanemad inimesed mängima. Lapsed mängivad arsti (sest lõppkokkuvõttes käib kogu trall ainult ühe augu ümber), täiskasvanud valivad välja ohvri, võrgutavad, ahvatlevad ja kobavad muudmoodi piire ... [WTF karjub rahvas saalist! - see on ju vallaliste mängumaa? ::: "Rahu, ainult rahu" poetas Karlsson katuselt mikrofoni ning rahvas taltus]. Ma ütlen, et see ei ole ainult vallaliste mängumaa, sest kui inimesed on suhtes näiteks kaks aastat, siis tekib rutiin, harjumus ja igasugune ärevus kipub suhtest kaduma. Ja ega suhe pea ju koorem olema ja karistus, pigem vastupidi. kui olla kellegagi suhtes, siis see on midagi turvalist ja head. suhtes oled sa inimesega, kellele võid iga hetk kaissu pugeda, oma mured hingelt ära rääkida, keda täielikult mõistad ja vastupidi. täiesti arusaamatu lõik?

Ideaal on see, et ühest küljest on sul turvaline tagala olemas, kuhu iga hetk saab taanduda, kuid samas on edukas rindejoon kusagil eemal, kus vallutatakse uusi maid, kogutakse uusi kogemusi ja rikkusi, mis lõppkokkuvõttes ka tagalas olles kasuks tulevad. Tagala ja kodu on asjad, mis alati jäävad, rindejoon muutub pidevalt (ja seda võib ka mitte olla). ühest küljest võib öelda, et miks seda rindejoont vaja on üldse, kui ka tagalas ja kodus on hea? ega ei olegi vaja, aga koguaeg muutumatult on igav. Ja nii igav, et üks hetk on kõik teadaolev ära proovitud ja siis on vaja midagi värsket - vaja on revolutsiooni. ja just seda annab rindejoon, mis selle postituse kontekstis on FLIRT. Ühele sõbrannale kirjutati pühendusse, et "ideaal kui tõelisus on kättesaamatu aga tema poole püüelda on kohustuslik (I. Kant)" ... tavamõistus ütleb, et kahte korraga ei saa. AGA MIKS? küsimus on piiris... oluline kriteerium eristamaks "siin" ja "seal" asju on emotsionaalne side ja tunded. Flirt mängib loomalike tunnete peal, ihade peal, mis on selles mõttes head, et panevad mõistuse tööle ja muudavad inimese erksaks. Kuid samas ei ole ihad "päris" tunded ning see eristabki püsisuhet ja rindejoont. Kui suhe on tugev ja partneri suhtes on tunded, siis väike rindejoonel käimine muudab tagalasse naasmise oluliselt toredamaks - sa oled rõõmus, et sellest möllust eemal oled, kuid sul oli põnev ja tore ning seeläbi tuleb energia ka püsisuhtesse...

Mida ma öelda tahan on see, et flirtige rahvas, flirtige rohkem. Rohkem flirti tähendab huvitavamat elu ja seeläbi õnnelikumaid inimesi; laia silmaringi ja energilisust. Õnnelikud inimesed elavad kauem ja viitsivad rohkem, rohkem viitsivad inimesed suudavad rohkem korda saata, rohkem kordasaatmisi tähendab rohkem kordaminekuid ja rohkem kordaminekuid tähendab rohkem õnnelikke inimesi. Õnnelikud inimesed elavad kauem ja teevad enda ümber olevad inimesed õnnelikuks ning lõppkokkuvõttes ongi maailm parem paik.

Armukadedus? õnnelik inimene ei ole kade - õnnelik on rahul sellega mis on ja on veelgi õnnelikum kui saab teha teised õnnelikuks sellega, mis tal on. (armu)kade on inimene siis, kui ta kardab, et keegi teine on temast parem... ja lõppkokkuvõttes - miks raisata oma aega millelegi, mis ei ole piisavalt hea?

esimene sissekanne

Esimene blogipostitus peaks idee poolest olema midagi erilist. Midagi sellist, mis avab ukse blogimaailma ning kutsub esimesele postitusele pihta saajad teiselgi korral blogisse tagasi. Minu häda on see, et juba üle kahe aasta olen tootnud tekste, mis on tuimad ja igavad ja inimestele rõõmu ei too ning seetõttu asusin ma täna siin ja praegu kirjutama ilma konkreetsete korrastamata mõteteta, raputamaks maha ilukirjandusesoonele kogunenud roostet. Põhimõtteliselt on see ilukirjandusliku kirjutamisoskusesoon olemas, sest see vohab suguvõsas ning kooliajal suutsin nii mõndagi õpetajat üllatada... kirjutades kodukirjandi väikese viguriga. Seda blogi asusin pidama eesmärgiga korrastada oma mõtted ning panna need ka teistele arusaadavasse vormi, sest mõtteid ja arvamusi on peas nii palju, et omale hoidmine muutub tüütavaks. Seega, ütlen täna lihtsalt TERE ja näeme taas :)