This Sucks

2008.a on olnud muutuste aasta. Kõigil on elud nässu, suhted sõlme läinud ja igasugu inimsuhete teemalist diskussiooni oleme sõprade ringis arendanud vahest liigagi palju? Ka mina ei ole erand, sest olen kokku puutunud väga huvitavate arengutega ning põhimõtteliselt: a) saanud aru, mis on oluline; b) arendanud maailmavaadet "pohhui."

Kõige olulisem on tegeleda asjadega, mis on huvitavad, mis pakuvad rõõmu ja millega inimene tahab tegeleda. Sest see on ainus võimalus, kuidas inimene saab olla rahul iseendaga. Teadupoolest aga inimene, kes ei ole rahul iseendaga ei saa olla rahul mitte kellegi teisega, sest enese rahulolematus on ju vaja kuhugi maandada. Ja see sööb palju energiat, mistõttu enesega mitterahulolles ei jagu energiat ja tahtmist enam teistele. Loomulikult on lihtsam püsida harjumuspärases, rutiinses ja tuttavas ning otsida süüdlasi, leida seda halba. Aga kas sellel on mõtet, kui see tegelikult väsitab? Inimesed on harjumuste orjad, kuid tegelikult peaks hoopis arendama mõtteviisi "pohhui", mis seisneb üksnes ja ainult selles, et mitte jääda kinni asjadesse, vaid osata näha uusi võimalusi, nutmata taga olnut, vana ja mõttetut. Tuleb õppida nägema õppetundi ning leidma viga iseendas. Läks pe*se? pohhui - tuleb uus võimalus! Iga halb on millekski hea! igale nurjunud võimalusele järgneb uus, mis võib vabalt olla parem. JA seepärast ongi pohhui. Eks minevik jääb ja ei unune, aga see on pigem nagu õpitud koolitükk, mida edaspidigi meeles pidada!

eelnev kehtib nii inimsuhete kohta kui ka igapäevastes tegemistes. Milleks siduda, milleks loota, milleks hoida ja arvata! Pohhui! Suhete lõppemine on kurb, sest mäletatakse head ja olnut. Aga armastada tuleb piiritult, kuni selleks on võimalus, tuleb armastada seda hetke. Aga kui võimalusekraan kinni keeratakse, siis tuleb ka enda poolt kraanid kinni keerata ning leida uus võimalus. Eks näiteks suhte lõppemine peabki natuke kurb olema, sest enese ümberhäälestamine võtab aega. Eks see kurbus jälle meenub mõnes olukorras, kuid kui sellest mitte lahti lasta, siis ei ole inimeses uut ruumi ka uutele asjadele!

nii et pohhui.