Kuidas tundub viimane tööpäev

täna ei ole küll päris viimane tööpäev, sest ma pean veel uue nädala alguses asjad üle andma ja mõni asi on veel lõpetamata ja homme on alles reede. Aga homme on igasugu muud toimetamist, mis tähendab, et reaalselt töö tegemise päevi rohkem selle aasta numbri sees MTA-s ei ole. Nagu siin jutud on levinud, võtan ma mõneks ajaks hoo maha tegemistes, mis puudutavad MTA'd ja igapäevaselt MTA's viibimist. Mõni ütleb, et ma olen laisk ja mõni ütleb, et ma tahan kooli lõpetada. Samuti räägitakse, et ma oskavat ilma käte abita kukerpalli teha ja et ma ei ole asju läbi mõelnud :o) Mida iganes ei räägita, siis mina ise tean, et ma lähen esialgu mõneks ajaks Soome ja ei välista kindlasti varianti, et 2009 aasta veebruarist kulutan taaskord asutuse koridoride põrandaid ja menetlen edaspidigi kui masin. Homme on see päev, mil ma viimast päeva tööl olen, aga viimase päeva tunne tuli peale just nüüd. See ei jõua kohale ja see ei ole kuidagi arusaadav. Aga see tunne on hea, tõsiselt hea. Vaba ja muretu. Minu esimene päris töökoht, esimesed päris töökaaslased ja esimene koht, kus mind hinnatakse ja võetakse kui mind. Eks natuke ole kahju ka, sest alati on raske kõrvale jätta harjumuspäraseks saanut, kuid samas me ei saa takerduda ühte asja ning muutus on väidetavalt kasulik. Uute ja huvitavate asjade proovimine, nagu ma siin viimasel ajal harrastanud olen, on seegi. Esimest korda sotsiaalkindlustuseta, esimest korda töötu - täiega lahe! :)