Õigust mõisteti, aga õiglus ei võitnud

Seoses trahvidelainega ja mitmete põnevate Riigikohtu sulest tulnud otsustega on nii mu peas kui ka sõpraderingis korduvalt liikunud mõtted õiguse ja õigluse teemadel. Mõeldes Pillele mõtisklesin täna selmet tööd teha või jumala eest õppida. voh. Enivei, tekib küsimus sellest, kuivõrd üldse on võimalik riigi juhtimine, kui kõige selle mitmekesisuse pinnalt võimalikult paljusid rahuldavaid otsuseid tegema peab. Nii ongi tekkinud situatsioon, kus riigijuhid üritavad parimat, aga välja tuleb nii nagu alati – mitte keegi ei ole rahul. s.h mina.

Püüdlemine kõigi suhtes õiglase elu poole on läbi ajaloo olnud õiguse keskseks eesmärgiks, kuid kas mitte pole aeg tunnistada, et nii kõrge siht, kui seda on kõigi jaoks õiglane tulemus, on püüdmatu? Kuidas iganes õigust ei mõisteta – kohtus, tänaval, ajakirjanduses – alati tekib arvamus objektiivse õiguse pinnalt, kuid läbi subjektiivsete arvamuste tõlgendatuna. On võimatu nõuda, et kõik õigust ühte moodi mõistaksid.

Tekib küsimus, et kuhu mahub siinkohal idee õiglusest. Õiglus on olnud siht, mille poole püüeldakse. Kui õigus on miski, mis meie käitumist igapäevaselt suunab, siis õiglus on püüdlus kõiki rahuldava ühiskonnakorralduse loomine! Kas pole see mitte utoopiline idee just sellel põhjusel, et inimesed on nii erinevad ning alati püüdlevad kasuliku poole? Mina leian, et õiglus pesitseb igaühe sees. Õiglane on see, mis parim tundub! Juba mõne hetke pärast võib seegi väärtus olla muutunud. Seega julgen väita, et kui ajaloos üritati õiglust käsitleda kui õiguse eesmärki, siis tänapäeva ülerahvastunud maailmas on see iga inimese personaalne väärtushinnang sellele, mis kasulikum või kasumlikum tundub.

Mina ei olnud rahul mulle kirjutatud trahvidega - leidsin, et nõutud summa ei ole õiglane. Aga hei! nemad ei olnud süüdi, oli sitt õnn. Kuid nii see käibki – see ongi elu!

Ega ilma asjata ole öeldud „homo homini lupus est.” See tähendabki just seda, et kõik püüdlevad kõige tarvilikuma poole, pelgamata sel teel isegi sõbrale nuga selga lüüa, kui viimane takistuseks peaks osutuma. Seetõttu ei ole üldse imestamapanev, et ühtne käsitlus õiglusest puudub. Inimene on inimesele hunt. See lause iseloomustab ideaalselt inimühiskonna olemust, aga on väga ülekohtune huntide suhtes, sest hundid ei murra oma liigikaaslasi, veel vähem teevad nad seda oma pesa ümbruses.

Niisiis on õiglus igaühe siseveendumus. Isegi kohtumõistmine. Kohus peab küll rangelt jälgima kehtiva õiguse norme – nn objektiivset õigust – kuid kohtunike seas välja kujunenud üldine juhis hea kohtuotsuse kirjutamiseks kõlab nii: „Kohtuotsus peab kajastama kohtuniku siseveendumuse kujunemist ning seda põhjendatult edasi andma.” Sellega on väga otseselt öeldud, et kohtunik peab talle esitatu pinnalt kujundama oma siseveendumuse, subjektiivse arvamuse, ning selle siis põhjendatult esitama. Kuid kas pole mitte lihtne veenda teisi isikuid vallatava teema raames ja isikliku arvamuse pinnalt? Kohtunike subjektiivse arvamuse tekkimisele aitab lisaks kaasa osav süüdistus- või kaitsekõne - oleneb kumma poole kasuks kohtunik otsustab.

Selline õigusemõistmine, selle mõiste kõige vahetumas tähenduses, eeldab, et üks menetluse pooltest jääb kannatajaks ning teine võitjaks. Kui leidubki kannatanuid, kes kannatust õiglaseks peavad, ning võitjaid, kes võitu ebaõiglaseks hindavad, jäävad nad siiski vähemusse ja ühiskond peab üldiselt negatiivset ebaõiglaseks. Tundub, nagu oleks õiglustunne sama, mis rahulolutunne: kui saavutad, mida tahad, ongi tulemus õiglane?

Siiski on levinud ka vastupidine filosoofia õiglusest kui ühest õiguskorra iseloomuomadusest. Kuid leian, et sellest ei saa rääkida just nimelt seetõttu, et õiglusest ei saa rääkida lahusolevana õigusemõistmisest ja kuivõrd õigusemõistmine on kohtuniku nägemus normist ja tõlgendus, ei ole objektiivset õigusemõistmist olemas. Samuti veenab kaitse alati kaitsma ja süüdistaja süüdistama. Kumma argument tugevam on, selle poole õiglus kaldub ja seepärast ongi kõik täpselt nii p*rses nagu see praegu on :o)

Kokkuvõtteks ütlen, et objektiivset õigust realiseeruva õiguse mõttes üldse ei eksisteerigi ning see õigus, mis meie kannul varjuna käib, meie igapäevaelu korraldab ja muudab, on üdini subjektiivne õigus. Subjektiivne, sest igaühel on oma arusaam sellest, mis lubatud ja mis keelatud. Paljud inimesed ju ei tunnegi seadust, samas kui teised tunnevad seda väga hästi. Ja nii ei olegi võimalik olukord, kus õigusemõistmise tulemus oleks kõigile ühtemoodi õiglasena mõistetav.