ühest poole neljani ilma paanikata

Kahvaturoosade ööpilvede vahelt hiilib puutumata lumeväljale kuukiir. Üks taevakarva kutsu rebis välja pooleks, puistates lumele oma jäljerea. Kuhu liikus see karvane, pehme, taevakarva kutsu? Tema ees valendas noor kuusemetsa viirg. Kutsut huvitas, mis selle metsa taga on. Juba kolm tundi oli ta oma jäljerada vedanud. See kutsu otsis ennast, ennast iseenda sees, aga ta ei teadnud, milline see on, mida ta otsib. Ta peas oli käinud väike sähvatus ja sinna tekkisid nüüd igasugused valgustavad ideed. Pisikene kutsupea tootis mõtteid, millest enamus kindlasti üleliigsed olid ja ühte pisikesse peasse tulla ei tohiks. Lumes liikus ta instinktiivselt, teadmata oma seiklemise täpset sihti ja põhjuseid …

Jooksen mööda helesiniseid seinu. Laeski muudkui jooksen. Otsin südameid, mida süüa - seni pole õnnestunud. Mul on tuli takus ja ma ei saa seista, sest niigi mitte keegi ei näe mind. Lambid ei põle? On väga pime! Jooksen mööda peeglit. Kuid ma ei näe ennast seal - on ju pime. Nurgas on väike loomake. Ma vihkan teda. Jooksen talle otsa kuid ta ei sure. Toon esmaabipaki. Ja olen ta päästjaks. Ta muutub rõõmsaks. Jookseb hüppab ja loeb luuletusi. Tal on peenike nõme hääl. Ta keha on karvane. Seda ma ei vihka. Hellalt surun ta vastu oma lihavat põske. Paanikas väike loomake sureb – liigest pingest. Vihastan ja seon talle traadi kaela. Ühe traadi otsa seon radika külge, teise aga loomakese külge. Viskan selle 5 korruselt alla. Asfaldile jääb ebamäärane kuju. Siis tuleb isu. Isu veel midagi huvitavamat teha. Söön ühe protsessori ja kausitäie mälu. Mingi juhe jääb suust rippuma. Oksendan. Kõht on ikka tühi. Varastan peeglikapilt peremehe võtmed. Tema Audi võtmed. Ning salaja lohistan oma keha autosse. Sel hetkel ma olen niisama tühine kui üks pisike sipelgas hiigelkivi jalamil.

Ma olen inimeste seas kui üksik sipelgas hiigelkivide vahel. Tegelen mõttetustega ja seetõttu on mu elu nii mõttetu. See ei oleks mõttetu, kui ma oma tegemisi mõttekaks teha püüaksin, aga kuna ma seda ei tee, siis ei parane ka mu elu staatus - mõttetu. Tiksun suurte kivide vahel - üksi minu maailma jaoks vöörkehade seas. Otsin teed oma urgu, kus kõik tegelased on minu kasvu ja ka sarnase mõtlemisega ning nillivad nii nagu see mullegi meeldib. seal ei tunne ma ennast halvasti ... endiselt on öö on pime, aga mingi kuu valgustab hiigelkive, mis omi varje mu üll heidavad nagu tahaks ära süüa. Otsustan minna otseteed üle hiigelkivi. Sammal on surmalõksuks, seetõttu hoian lagedale. Kuulatan, aga õhus pole vähimatki heli, liigun transilaadses seisundis, instinktid juhtimas õigesse suunda. Jalad on juba väsinud, aga ma ei kaota lootust... kõnnin juba terve igaviku, vist mitu aastat, kui lõpuks ees kumabki miski... veel mõnede hetkede möödudes jõuan nägemisulatusse. Nüüd? Aga nüüd? Aga pärast seda? ...... see on suur kivi, mille jalamil seisavad kümned tuhanded minusugused sipelgad. Me kõik vaatame suurt heledat kera, mis särab. me oleme nüüd lõpuks seal koos. meie, koos oma mõttetusega. mina, nii nagu teisedki, lihtsalt seisame seal ja vahime, kuidas aeg kaob.

Teispool metsa oli palkonn. Majas mängis raadio ja elektripirnid valgustasid jääpurikaid katuseserval, korsten tossas ning koos tossuga tuli õuele lambasooles grillvorsti hõngu. Viiesaja meetri kaugusel, kui minna edasi mööda auklikku kuuskedealust teed, mis öötundidel ei sisalda luksigi valgust, oli maantee, kus vuras hiline sõiduk. Taevakarva kutsu kraapsas puust ust ning väljastas kaebliku käuksu oma auravast, natuke külmetanud koonust. Kraapsas korda teise ning siis veel kolmandagi kui korraga hakkas toakeses haukuma pisike emane taks. Peremees väljus ning kihutas taevakarva kutsu ilma pikemata minema. Kutsu ei öelnud selle peale midagi, isegi saba hoidis edasi püsti. Natuke nukrana ja nagu transis kadus ta neelavasse öhe – kuuskede alla auklikule teele. Ise oli ta rahul …

Taevakarva kutsu sai aru, mida ta otsinud oli. Seda aga ei saa keegi kunagi teada, kuna kutsu pisuke koerapea salvestas selle oma sügavaimasse soppidesse. Rahuldatud Harni puges koeraluugi kaudu koju, tagasi oma pessa, raputas kasukast jaheda õueõhu ning uinus. Kaval mõte läbis veel korraks ta pead