miks mulle meeldivad koledad asjad?

ehk alapealkirjaga minu Austinite lugu. Alustan sellest, et praegusel hetkel on inglismaal müüa üks eelmise sajandi üheks kõige koledamaks autoks tunnistatud isend. Minul on selliseid enamvähem auto kujul juba 4, juppidena veel 2, aga probleem on see, et ükski neist ei ole sõitev või piisavalt auto moodi. Nüüd siis kripeldab see, kas osta omale veel üks, mis erineks teistest selle poolest, et ta on auto, mitte hunnik remonti. selliseid pärleid satub suhteliselt harva müüki ja tegelikult võiks lausa öelda, et see on liiga hea, et olla tõsi. Estonian Air pakub piletit Londonisse 1855 krooniga... sealt edasi bussiga on 6 naela. Seega põhimõtteliselt 2000 krooniga saaks autoni, sõites tagasi on ca 3000 km :) ehk siis mitte üldse kallis. üks ja sama EL tähendab, et ... minna või mitte minna. pilte vaata altpoolt

Et asjast rääkida, alustan aastast 1999, kui aastavahetusel vanavanematel külas olin. Nende garaazis seisis mu onu auto, mis mulle kohe õudsalt meeldima hakkas. Garaazis oli kitsas ja ma ei näinud suurt midagi, kuid istusin autos sees ja näppisin seda igati. Siis, suve hakul, jõudis minuni info, et see on müüa ning kõike julgust kokku võttes ja isa kaasabil tegin kõned ja ostsin onu käest masina ära. Kaapisin 5500 krooni omadest vahenditest ja isapoolse järelmaksuga kokku ning juba nädala pärast läksime pärnusse autole järgi. mina käisin siis 9.-ndas klassis. Autol polnud esimesi piduriklotse ollagi ning päeva esimene pool möödus nende “aretamise” tähe all. Auto reisiks korras, läksime registreerima ja kimasime tallinnasse. Mootor suitses ja veermik kolises, kuid sõidetud sai. Nii saingi 210 ADK omanikuks. Auto sõitis päris mõnnalt ning kuna mul veel lube ja asju ei olnud, sain ise harjutada ainult külavaheteedel. Eks isa mõtleski, et mulle paras auto harjutada, kuid side minu ja auto vahel üha kasvas. Toona sai tehtud asju, mida ma nüüd kahetsen ja autol ei olnud kerge elu. Andsin teda sõita klassikaaslastele ja sõitsin ise. Põhiliselt muruplatsil maja kõrval, kuid kuni politsei ilmumiseni ükskord, külastasime ka kaugemaid metsanurkasid. Mäletamist mööda sai lausa mitu tuhat km maha kärutatud selle suve jooksul. Aga sellele pisikesele ja tobeda välimusega Austinile võlgnen ma kiire autokooli läbimise ja ideaalse siduri ja auto tunnetamise. Kunagi pole mul probleeme olnud autode käsitsemisega, külgboksi, slaalomi või millega iganes. Kuna auto elu oli raske ja seisukord polnud juba enne kiita, kasvas õli kulu selliseks, et taganemisteed enam polnud – liiter õli 100 km kohta oli meeletu kulu. Imestan, et mootor siis veel üldse töötas. Tagant ajas auto nii musta, kollast kui ka pruuni ja sinist tossu – all in one, mis ajendas mind talve hakul auto garaazi ajama ja algasid lammutustööd. Minu plaanid olid suured, isa tahtis hädapärast. Kuna tema oli vanem ja suurem, jäi tema sõna maksma. Sellest ajast alates pole auto suurt sõitnud ja on rohkem või vähem algosadena ühest kohast teise liikunud nii hoovis kui eesti mastaabis. Mootor maas, takerdusime kohe esimeste probleemide otsa – ei saanud hooratast maha. Niimoodi seistes möödus 2000 aasta. Aegajalt käisin ikka garaazis ja tegin mõttetuid asju auto kallal – puudusid igasugu oskused ja tööriistad, kuid isu oli otsatu. Korraks võtsin ennast kokku 2001 aasta esimeses pooles, kui leidsin ägeda mootoriremondimehe, klassivenna Raini kaudu, kelle hoolde 2001 suvel mootori viisime. Soomest minitronist sai tellitud kõik vajalikud jupid ca 450 eur väärtuses (isa maksis) ning mootorile tehtud kapremont – uued hülsid, kolvid, rõngad, saaled ja ülemise otsa “värskendus” .. mootor sai tehtud nii korralikult, et sain põhimõttelise garantii 200 000 km ja koguhinnaks kujunes ca 10 000 krooni J. Siis algas jälle seismine, sest nüüd kus mootor oli korras, sai takistuseks juba ussitav kere – muidu on kere päris tugev, aga esimene ots oli vist kivisid saanud kaugemas minevikus ja põlledest polnud suurt midagi järgi. 2002 viis mu elu mind kokku ühe tüübiga põlvast, kes pakkus samasugust Allegrot müüa. Pikemalt mõtlemata ostsin selle 1500 krooni eest ära. Üks käik põlvasse ja ma lammutasin selle küljest omale mondeotäie juppe, teine käik põlvasse võttis juba kaasa suure relaka ning mahutasime auto juppidena järelkärusse, see toimus 2002 sügisel. Tagantjärele mõeldes oli see kõige rumalam tegu üldse, sest kõigist allegro keredest, millega ma elu jooksul kokku puutunud olen, oli see lammutatu kõige paremas korras (kuigi esmapilgul ei oleks üldse nii öelnud). Nõnda oligi 151 OAB koduõuele toodud. Algas keretööde 1. etapp. Talve seisis asi rahulikult garaazis ja lume all. 2003 tõi jälle uued tuuled ja kiiresti jõudsin kokkuleppele tuttavaga saaremaalt, kes lubas 151 OAB ja 210 ADK ilusaks kereks ühendada ja seda 6000 krooni eest. Mõeldud tehtud. Pakkisin mootori kõrvalistme asemele, sidusin sumpsi katusele ning pukseerimine tallinnast saaremaale võis alata. 151 OAB oli algosadena järelkärus saaremaale jõudnud varem. Alguses ei tahtnud austin eriti veereda kuid keilas oli meeleolu juba hea ja ema tõstis kiiruse 70 pealt 90 peale. Tähelepanu väärib see, et köis oli 5 m pikk ja austini roolis üle 5 cm lõtk. Kramplikult piduri kohal jalga hoides ja roolilõtkuga võideldes jõudsime ristile, kus purunes köis. Sidusime kokku ja otsustasime et üritame jõuda praamile. Kiirus tõusis kohati 120 peale, eriti möödasõitudel. Tähelepanu väärib asjaolu, et mina olin load saanud ca poole aasta eest ja ema… noh, emad ei ole tavaliselt eriti suure pukseerimiskogemusega. Kuid sellegipoolest jõudsime me kenasti saaremaale ning seda mitte oluliselt pikema ajaga kui normaalselt sõites. Järgmisel päeval olid mul kõik lihased valusad. Auto sai siis sinna jäetud sellise nukrana ning asusin ootama. Vahepeal (2003 sept) algas minu ülikoolitee ning nagu arvata, võttis see kogu vaba aja + viis mind veel teise linna – kodust kaugele. Sellegipoolest valmis kere saaremaal edasi, kuni 2003 detsembris sain rõõmusõnumi auto valmimise kohta. isu oli suur ja 22.12.2003 kimasin tartust saaremaale, et tibu üle vaadata. Ilm oli tormine ja sõit oli hull. Autot ei tundnud äragi, kui ta garaazis mulle vastu vaatas. Iluvõre oli muutunud, auto oli uue värvi all. Ma küll olin alguses kohmetu, kuid üldiselt oli vaade ikkagi ülemõistuse armas. Ja ilus. Ja üldse on see sõit üks mu parimaid kogemusi selles elus. Auto jäi sinna kevadet ootama. Aprillis 2004 viis sõit jälle saaremaale ning asusin mootorile sissesõitu tegema. Mootori oli nii tihe, et alla 2000 pöörde käia ei jaksanud. Kündsin edasitagasi mööda lümanda lähiümbruse teid, sõitsin autot sisse. Siis läks siduri töösilinder. Siis lõppes rõõm. Auto jäi sinna ja veetis seal ootava suve. Töösilindri tegime küll korda, kuid päris head looma sellest ei saanud. Aga sõita kannatas. Nii ma sõidutasin teda kogu suve aegajalt kuni augustis 2004 tõin ta ära tallinnasse. Ilm oli vihmane ja TÜV ega kindlustust mul polnud. Sõit läks hästi kuni kullamaani, kus bensiinifilter umbe läks. Mida ma muidugi ei teadnud. Töristasin 50-60’ga tallinnani, samal ajal oli sidur lakanud lahutamast. Umbe läks, sest paak oli kuival olnud aastaid ja kui nüüd 20 l bensiini sisse lasin, pesi ta kõik rooste lahti ja bensiinitorudesse. 2004-2005 talve seisis auto tallinna kodus, 2005 suvel sõidutasin seda aegajalt mõnekümne km kaupa lähiümbruse teedel ja kiskusin salongi täiesti laiali, sest keretööde käigus ei tehtud keret seest poolt ning eesmärgiks seadsin omale kere lõpliku remontimise (natsa keevitust ja uus värv sisse). 2005 talveks viisin ta haapsalu külje alla talvekorterisse, kuna tallinnas polnud enam ruumi. Ja siis hakkas aktiivne periood pihta. 2005 sügisel leidsin müügikuulutuse ning oktoobris vedasin omale 1500 krooni eest jällegi pärnust koju (tegelikult talvekorterisse haapsalus) ühe allegro - 482 JAD’i. Pidi olema 1,3 ja nägi päris hea välja. 1,3-se pähe andsin ma mootori sõbrale Erikule. Sõidab siin tallinnas üks kena “old english white” mini ringi – selles on 482 JAD süda. Erik otsustas teha mootorile kapremondi ning selle käigus selgus, et tegu on 1,1 mootoriga. Aga ikkagi sõidab see Minis edasi ja on nüüdseks kapremonditud. Teist nii head mootorit (minu enda 1,3 kõrval) eestis vist teist ei ole Austinite peal (ok, nüüd mõned ikka on juba). vaheinfoks veel nii palju, et 151OAB pealt pärit 1,3 sai antud õe parima sõbra isale, kellel samuti on plaan see panna Mini südameks, kuid see mootor oli kehvemas korras ning ootab alles kapremonti. Igatahes kui talv läbi sai, toimetasin 2006 kevadel mõlemad autod ja 151OAB’st järelejäänud jupid tallinnasse ning kiskusin 482 JAD’I täiesti pulkadeks. Kere seisukord üllatas mind – keevitamist vajab rohkem kui 210ADK, kuid üldiselt pole seda varem parandatud. Nüüd on seis selline, millest ma eriti rääkida ei taha... aga ütleme nii, et see ajendas mind kirjutama juttu selle kohta, kuidas mitte petta saada ja mõnda poisikest sai füüsiliselt nuheldud. see tegi meele heaks, aga veelgi paremaks teeks see kollane junn, mis praegu ebay's müügis on. Miks ma seda tahan? 1) see meeldib mulle 2) saaks lõpuks ometi ühe austini, mis ei ole hunnik varuosi!

isn't that the cutest thing you've ever seen?