ööbik is in da house

hommikul kell 5:57 kui istusin autosse, kimamaks Tartu poole oli õhk maja ümber paks. Ei jaganudki matsu kohe välja, milles asi ja korraks meenus taas ufo teema. Aga siis sain aru - ööbikud! või vähemalt mingid ööbikusarnaselt laulvad linnud. Vähemalt 3-4 karjus neid seal. mitte küll "öö-pikk, ööö-pikk," aga pikem "siuts-piuks-pikk-lai-lühike-niuks-mäuks-möö"... ühesõnaga hullult karjusid. Kevadekuulutajaid on teisigi. soojalt küpsetav päike... maanteel minust kui püksi s*ttunud kassist mööda sõitvad sportautod. samuti püsiv tunne, et õudsalt tahaks puhata ja pensionile minna. Samuti ei motiveeri väga intensiivne loeng sotsiaalhooldusõigusest, mis minust 10 m kaugusel tahvli ees möllab. Siiski, võrreldes sügissemestriga ja üldse varasemate kooliaastatega on motivatsioon koolis käia, olla ja õppida meeletult suurem. Nüüd on mingi kiiks kohale jõudnud, et see on esiteks hea võimalus puhata tööst, teiseks palka juurde saada (mag = + 10 % vist?), kolmandaks saada CV-sse hea nurk juurde, neljandaks ennast arendada - kisub tööl pidevalt aheneva maailmapildi jälle mõneti laiali. Siinkohal tänud Erikule, kes mind taas kooli minema ajendas. Optimistlik pealehakkamine on kolmveerand võitu ja tänu talle oskan ma nüüd selle nurga alt ka läheneda. Kool ruulib. tuleks juba suvi. reisid. lebo.

samas viskan (taaskord) õhku küsimuse sellest, kes minuga tantsukursusele tuleks. Eelistatud on naissoo esindajad, kes on himurad õppima midagi uut ja ennast liigutama. Üks õige Eesti mees peaks teoreetiliselt tantsulõvi olema ning täpsustuseks lisan, et partneri varvastel tallumine ei ole voorus. Seepärast ma minna tahan, aga üksinda on imelik. Ennekõike võiks õppida salsat ja siis edasi mingit freestyle moodi asja :)*

* vaatasin eile õhtul kinos hääd filmi ja pidin taaskord tõdema, et hästi tantsivaid ilusaid inimesi on nii hea vaadata, et eilse peale mõtlemine võtab veel praegugi kananaha ihule.